Kopli lahe läänekaldal asuva itaaliapärase nimega Rocca al Mare suvemõisa ajalugu ulatub 19. sajandi keskpaika, mil Tallinna pürjermeister Arthur Girard de Soucanton rajas siia looduskaunisse kohta oma perekondliku suvituskoha. Siinsetest hoonetest kujunes välja omaette pansionitaoline suvitusvillade rajoon, mis sai tõuke 19. ja 20. sajandi vahetusel kuurortides levima hakanud suvitusviisist.
19. sajandi teisest poolest alates püstitati suvemõisa maale hulganisti suvilaid. Idapoolsema hoonete grupi moodustasid Girard de Soucantonide nn Suur maja ning väiksem von Lampede suvila koos kasvuhoonetega. Krundi keskossa rajati Arthuri järeltulijatele pulmakingitustena 1870-ndatel aastatel veel kaks suvilat: uhke kolmekorruseline nn Šveitsi maja pojale Etienne’ile ning tagasihoidlikum nn Nottbecki maja tütrele Helenele. Samast perioodist pärineb ka kuulus keskaegsete raidkividega ääristatud Via Appia nimeline metsatee.
Pärast Arthur Girard de Soucantoni surma 1884. aastal päris suvemõisa tema lesk Marie Girard de Soucanton, kelle ajal püstitati 1880-ndate aastate keskel suvila (nn Tobieseni suvila) Šveitsi maja taha poeg Etienne’i ämmale, admiraliproua Tobiesenile.
Samast perioodist pärineb ka väike suvilamaja (nn Mechmershauseni suvila) teisel pool Šveitsi maja, mis esialgu püstitati Etienne’i ja tema abikaasa Olga (sünd. Tobiesen) hõbepulmade puhul peokülaliste mahutamiseks, kuid hiljem anti kasutamiseks Olga Girardi õe, Selma Mechmershauseni perekonnale.
1901. aastal, mil Etienne sai Rocca al Mare suvemõisa täieõiguslikuks omanikuks, lisandus Tobieseni suvila kõrvale veel üks kahekorruseline suvila (nn Hagemeistri suvila), mis anti kasutamiseks Olga Girardi teise õe, Ella von Hagemeistri perekonnale (kuigi tasub tuua välja, et hoone renoveerimise käigus tuvastati vihjeid ka veidi varasemast ehitusaastast).
Ella abikaasa Julius von Hagemeister oli Paunküla mõisnik, Eestimaa Aadli Krediitkassa president aastail 1903 kuni 1919 ning ka Eestimaa rüütelkonna maanõunik alates 1907. aastast. Hagemeistrite ajast teadaolevaid andmeid või mälestusi maja kohta siiski ei ole.
Etienne’i surma järel 1910. aastal pärandus kaunis suvemõis tema õe, Helene von Nottbecki perekonnale. Eesti Vabariigi ajal renditi lisatulu saamiseks väikseimaid villasid välja pansionäridele Soomest, Rootsist ja Inglismaalt. Lisaks kasvatati kasvuhoonetes müügiks lille- ja köögiviljataimi.
1939. aastal lahkusid Eestist suvilate baltisakslastest omanikud ja hooned jäid kasutuseta. Sõja–aegsel Saksa okupatsioonivõimu ajal majutati suvilates saksa sõjaväelasi ja muid asutuste töötajaid. 1944. aastal rinde lähenedes suvilad taas tühjenesid ning märtsipommitamise käigus põles maha Suur maja. Selleks ajaks olid hävinenud või kahjustatud ka paljud muud suvemõisa kunagised vaatamisväärsused, kuid hoonestus oli sõja lõpuks suures osas siiski säilinud.
Pärast II maailmasõda nõukogude ajal kasutati kunagisi suvemaju numbritehase tööliste elamutena ja kohaliku Ametiühingute Nõukogu lasteaia suvebaasina (sh ka Hagemeistri maja).
Maaliline mereäärne park jäi aga silma plaanitava vabaõhumuuseumi asukoha otsijatele ning 1957. aastal kinnitati kunagine Rocca al Mare suvemõisa maa-ala muuseumile kasutamiseks.
Selleks perioodiks olid puidust suvilad säilinud eri seisukordades, kuid üldine hinnang oli „iganenud ja oma aja ära elanud“. Eesti rahvaarhitektuuri kajastava muuseumi ekspositsiooni kunagisi suvitusmaju ei kaasatud ning halvimas seisukorras või ekspositsioonile ette jäävad hooned aja jooksul lammutati, sh Nottbecki maja, Lampe maja, Tobieseni maja ja ilmselt ka säilinud kunagisi abihooneid.
Küll aga säilitati kolm hoonet muuseumi majandushoonete ansamblina territooriumi südames: nn Šveitsi maja, Mechmershauseni suvila ning Hagemeistri suvila. Sealt alates muutus Hagemeistri maja fondihoidlaks, kus hoiti tekstiili, puit-, nahk- ja metallesemeid, sealhulgas ka maale. Hoone kujunes ka muuseumi varahoidjate tööruumiks.
Viimaste aastakümnete jooksul oli hoone tagaplaanil: hoone välisilme oli väsinud, aknaluugid pidevalt suletud, kunagine klaasveranda kinni ehitatud ning haljastus maja ümber tihe. Plaane Hagemeistri maja terviklikult korda tegemiseks õnnestus hakata teostama paari aasta eest, mil kunagi fondihoidlaks konverteeritud suvilat planeeriti ehitada kontorihooneks, kus saaks paikneda ka muuseumi raamatukogu.
Hoone kuulub koos Mechmershauseni suvilaga Šveitsi maja kaitsevööndisse kui väärtuslik struktuurielement. Ehitusuuringute käigus selgus, et hoones on säilinud palju ehitusaegseid detaile ning varasemad ümberehitused on olnud vähesekkuvad. Esines küll väiksemaid deformatsioone ja kahjustusi nii hoidla rasketest riiulitest kui ka katuseleketest, kuid hoone oli üldpildis rekonstrueeritav.
Kuna suvilad ehitati väljaspool linna piiri, pole teadaolevalt nende projekte säilinud ning puuduvad otsesed andmed ka arhitekti kohta. Seetõttu Hagemeisteri suvila esialgne planeering teada ei ole, küll aga säilis välisilme tõenäoliselt suures osas ehitusaegsena.
Hoonet puudutava ajaloolise pildimaterjali osas on olukord samuti kesine. 1960ndate lõpus on teadaolevalt teostatud renoveerimistöid, kuid mis ulatuses ja milliseid muudatusi teostati, teada ei ole. Vabaõhumuuseumi arhiivis on säilinud hoone renoveerimisjärgne põhiplaan, kus on näha esimesel korrusel nelja tuba koos koridori ja kunagise verandaga, ning teisel korrusel kaks ruumi koos trepikojaga.
Hoone renoveerimisprojekti koostas Apex Arhitektuuribüroo OÜ. Kogu hoone plaanilahenduses on lähtutud maksimaalselt olemasolevast, sekkudes säilinusse minimaalselt. Säilitati hoone mahulisus ja kõik fassaadid, ning taastati ka hävinud detaile ja tarindeid.
Hoone esimesele korrusele kavandati kontoriruumid, köögiga puhketuba, duširuum ja raamatukogu. Teisel korrusel paiknevad kontoriruumid ja tualett. Tööde käigus uuendati ventilatsiooni-ja küttesüsteemi ning parandati ka hoone energiatõhusust, soojustades välisseinu, põranda- ja katusekonstruktsiooni. Hoone aknad kas restaureeriti või taastati ajaloolise jaotusega koos sisemiste pakettraamidega. Teisel korrusel lammutati osaliselt olemasolevaid vaheseinu uute kontoriruumide avardamiseks. Taasavati ka klaasveranda hoone peaukse ees.
Tänaseks on hoone renoveerimistööd lõppenud, jätkub veel hoone lõplik sisustamine, ümbruse haljastamine ja töötajate sisse kolimine. Uueks koduks sai kunagine Hagemeistri maja ka muuseumi maaarhitektuuri keskusele.
Tavakülastajatele hoone tänase seisuga avatud ei ole, aga kui muuseumit külastades jääb see kena kollane majake mõnele lugejale silma, siis loodetavasti esineb äratundmisrõõmu.
Koostanud: Alois Andreas Põdra.
Allikad: „Suvemõisad Rocca Al Mare ja Liberty“ (J. Saron, A. Heidmets, H. Üprus; 2013) ning muuseumi valduses olevad hoonet puudutavad materjalid.