Saun, mis sõnana on ühine kõigil läänemeresoomlastel ulatudes tagasi III a.t. e. Kr., on algselt olnud elamu. Saun on läbi sajandite jäänud pühaks kohaks ning kandnud põlvest-põlve rahvale omast elufilosoofiat.
Nii nagu tuhandeaastane rehemaja oli mitmeotstarbeline hoone, oli ka saunal mitmeid väga olulisi funktsioone, seejuures nii inimese argi- kui vaimuelus. Saun oli põhjamaises kliimas talvine köetav eluase, siin on olenevalt vajadusest ja oludest aeg-ajalt elatud. Saunal on eestlase elus olnud erakordne tähtsus – saunas sünniti ja sageli ka surdi. See oli ihulise ja hingelise puhastumise koht, kus laupäeval viheldi ja pesti maha nädala tööhigi, neljapäeviti raviti tõbesid maarohtude ja maagiliste lausumistega. Tuntud on vanasõnad: “Saun on talupoja tohter”, “Saun on püha paik”. Sauna kaudu suhtles muistne inimene ka oma esivanematega jättes neile hingedeajal ja jõulude aegu sauna kaseviha ja kapaga vett, et ka lahkunud saaks osa kodusaunast.
Hoone, mis sisaldas endas nii palju vaimset ja pühalikku inimese elus, oli arhitektuuriobjektina väike lihtne nelinurkne palkehitis. Selle ühes nurgas oli kerisahi, mis algselt oli lahtise, 19. sajandi keskpaigast aga kinnise kerisega ning selle kõrval või vastas puust lava. Vanemad saunad olid maapõrandaga, pesemise ajaks laotati maha puhtaid õlgi. Üheruumilisele saunale (st leiliruumile) lisandus koda või lahtise koldega ruum – suveköök. Viimane ühendus näitab ilmekalt sauna kunagist elamufunktsiooni, kus liideti suvine lahtise koldega ja talvine kerisahjuga ruum.
Lääne-Eestis ja põhjapoolses Kesk-Eestis, kus igas talus ei olnud sauna, pesti ning viheldi rehetoas. See näitab omakorda sauna ja rehetoa algset kokkukuuluvust. Seal, kus rehetube köeti umbahjudega, hakati aga varakult ehitama eraldi väikesi kerisahjuga saunahooneid.
Suvekoda. Eesti taluõuel püsis kohati 20. sajandini lattidest kooniline püstkoda – ürgne Põhja-Euraasia elamu. Nimetus “koda” on ühine kõigil soomeugri rahvail, mis kinnitab selle ehitise põlisust ja levikut. Püstkoda ja hilisem neljakandiline koda oli suvise toidukeetmise, pesupesemise, saunavee soojendamise ja muude majapidamistööde koht. Püstkojad asendusid majapidamise ja kogu ehituskultuuri arenedes neljakandiliste ehitistega, neist on jälgi juba esiaja lõpust.
Suvekoda (suve- ehk õueköök) oli palk- või paeseintega, laud- või paeplaatidest katusega, maapõrandaga ja laeta hoone. Tulekolle ei asetsenud mitte enam hoone keskel, vaid tagaseina pool. Suveköögi kui hoone osatähtsus tõusis viljakasvatuse arenedes, sest päris pikal koristusajal kuivatati rehetoas vilja ning elamine kandus suvekööki.
Suveköök (Saaremaal paargu) omandas nimetamisväärse koha õuehoonete seas eriti saartel, kus see tagasihoidlik hoone kujunes soojal ajal peamiseks elukeskuseks. Selles avaldub suvekoja algse elamisfunktsiooni säilimine läbi sajandite.
Ait. Põline mitmeotsatarbeline ehitis on ka ait, mille jälgi on leitud 10.–11. sajandi asulakohtadelt. Aida esmane ülesanne oli suuremate toiduvarude säilitamine. Saartel lisandus toiduaidale eraldi, tihti kivist, kalaait ning kohati ka võrguait.
Väljaspool suitsust rehemaja hoiti ka paremaid käiguriideid ja kangaid, milleks oli eraldi aidaruum – riideait. Suvisel ajal, kui elu kandus rehemajast väljapoole, oli riideait või eraldi magamisait (saartel) tüdrukute elukoht.
Aitade ehitusliku omapära seisukohalt mainigem järgmist: nad ehitati maapinnast kõrgemale nurgakividele, neil oli puupõrand, etteulatuv lai räästaalune ja aidatrepp (made). Lai räästas toetus kandenurkadele või –seinale või sammastele, mille erinev kujundus hoonet ühtlasi tagasihoidlikult ehtis. Aitade arhitektuurset üldilmet mitmekesistab nende erinev suurus, kõrvuti paljuruumilistega on väikesi, 1–2 ruumilisi ehitisi. Tüüpiline eesti ait on ühekorruseline, vahelikuga või ilma. Kagu-Eestis leidub ka venepäraseid ning põhjarannikul Soome-mõjulisi kahekordseid aitu.
Laut (õieti suvelaut) on algselt olnud postkonstruktsiooniga hõredate seintega kerge ehitis. 17. sajandist teame juba palklautu, mis edaspidi said kõrge kivisokli. Praktilise majapidamishoonena oli laut eriti lihtne, ainsaks kaunistuseks unkalauad.
Sepikodadest e pajadest on arheoloogilisi jälgi 13.–14. sajandist. Tuleohtlike hoonetena paiknesid need tollal asulate servaaladel. Kodune sepistamine oli levinud põlisasustuse aladel, sest maaharimine vajas sepatöötooteid. Hooned olid üheruumilised, paealadel kivist, mujal palkseintega, katus kaetud paeplaatide või laudadega. Arhitektuurselt ilmelt on sepikojad ja suveköögid üsna sarnased.
Keldrid hakkasid varasemaid kartulikoopaid asendama 19. sajandi keskpaiku, kui taludes tunduvalt suurenes kartulikasvatus.
