Eesti klimaatilised tingimused ja siinsed rohumaad on väga sobivad piimalehmade pidamiseks. Esimesed piimatööstused töötasid siinsetes mõisates juba 19. sajandi keskpaigas ning sajandi lõpuks oli Eestis ligi 200 mõisameiereid.
1897. aastal avati Sangaste kihelkonnas Restus esimene talupoegade poolt asutatud ja ehitatud hobujõul töötav meierei. Uue sajandi algul loodi piimaühisusi juba üle maa ning 1912. aastal asutati ühisuste tegevust koordineeriv Piimatalituste Keskühisus „Estonia“. Selleks hetkeks tegutses Eestis juba pea sadakond ühistegevusel põhinevat piimatalitust. Eesti Vabariigi iseseisvudes hakati piimatööstuse arengut ka riiklikult toetama ning uusi ühisusi tekkis hoogsalt juurde. 1939. aasta lõpul töötas Eestis peaaegu 700 meiereid ja koorejaama.
Esialgu kohandati meiereideks mitmed tühjaks jäänud magasiaidad või kõrtsihooned, kuid 1920.–1930. aastatel püstitati hulgaliselt juba spetsiaalselt meiereiks või koorejaamaks mõeldud tööstushooneid. Lõviosa nendest olid soliidsed kivihooned, milles olid piima vastuvõtu, töötlemise ja hoiustamise ruumid, aga ka kontori- ja laboriruumid. Reeglina töötasid taolised ettevõtted juba auru jõul, mistõttu olid neis ka aurumasina- ja katlaruumid.
Traditsiooniliselt elasid meier ja teised töötajad samas hoones, mistõttu oli eluruumideks hoonele tavaliselt peale ehitatud puidust ärklikorrus. Kunagised meiereid ja koorejaamad tunneb tänapäeval hõlpsalt ära spetsiifilise piimanõude vastuvõtu- või laadimisplatvormi järgi, siin-seal on hoonete juures säilinud ka kõrgeid tellis- või metallkorstnaid.
Kirjutas Hanno Talving.