Sein ja fassaad

Laias laastus kehtib ka tänapäevani lihtne tõde, et maja seinakonstruktsioonid ehitame kas puidust, kivist või neid kaht kombineerides. Samas on ehitustehnika ajalugu vägagi mitmekesine ning isegi niivõrd lihtsa jaotuse alt hakkab tegelikkuses hargnema kümneid erinevaid seinakonstruktsioonide alamtüüpe rõhtpalgist silikaltsiidini välja.

Seinatüübi valik sõltus tollal ikka piirkonnas kättesaadavatest materjalidest, tollasest ehitustehnoloogia ja -materjalide arengust, ehitaja rahalistest ressurssidest, ehitustegevuse tempokusest, jne. Ühes hoones võidi ka vajadusel kombineerida erinevaid seinakonstruktsioone, sõltuvalt ruumi või hooneosa iseloomust ja funktsioonist.

Vastavalt seinatüübile valiti hoonele ka fassaadiviimistlus, mis oli üldjoontes üsnagi otsekohene: puitseintele puit (eksponeeritud palk, laudis, laast, jne) ning kiviseintele kivi (eksponeeritud looduskivi, tellis või krohv). Samas kuna kivihooneid on alati peetud nii tulekindluse kui ka vastupidavuse seisukohast prestiižemaks, esines eriti 20. sajandil omajagu ka puitseinte maskeerimist kiviseinaks, seda siis kas väliste tellisvoodrite või krohvitud viimistluse abil. Massiline silikaattellistest voodrite ladumine nii vanade kui ka uute puitseinte ümber toimus meil just nõukogude ajal.

Iga seina olulisim omadus on selle kandevõime ning stabiilsus. Erinevatel seinatüüpidel võib esineda erinevaid kahjustusi sõltuvalt selle materjalist, asukohast, ehituskvaliteedist, vanusest, katuseräästast, sokli kõrgusest, ümberehitustest, jne. Energiatõhususe seisukohast pidi iga seinatüüp sõltumata oma ehitusperioodist suutma hoida maja elanikke talvel mingilgi määral soojas. See tähendas õhupilude täitmist, tuuletõmbuse vähendamist tuulekodadega, toasooja hoidmist talviste aknaraamidega, jne. Seega tasub pidada silmas, et enne energiatõhususe parandamist tänapäevaste lahenduste ja materjalidega, tuleb esmalt tagada olemasolevate konstruktsioonide kandevõime, stabiilsus ning õhupidavus.

Puitseinu ohustavad enim biokahjustused, nii puidumädaniku kui ka putukkahjustuste näol. Alainnata ei tasu ka sellest tulenevat või ümberehitustest tingitud välisseinte või selle osade vajumist. Palkseinte puhul on levinuimad kahjustuste piirkonnad alumised palgiread (mida kahjustab madal või hüdroisolatsioonita sokkel), aknaalused palgid (mida kahjustavad vigased aknaplekid) ning räästaalused palgid (mida kahjustavad katuselekked ja katusesarikate vajumine). Seega tasub rõhutada maja üldist hooldust, kuna kahjustused seinas saavad sagedasti alguse kahjustustest või probleemidest teistes naabertarindites: katuses, akendes, soklis, vaheseintes, jne.

Kiviseinu ohustavad pigem n-ö kulumiskahjustused, ehk füüsikalised, keemilised ja mehaanilised kahjustused (liigniiskusest tingitud külmumis- ja sulamistsüklid, külmakerge, sooldumine, jne). Paremal juhul piirduvad kahjustused välise krohviviimistluse lagunemise ja kergete vuugikahjustustega. Kehvemal juhul on tegu vuukide tühjaks pudenemisest tingitud kivide väljakukkumisega või telliste pindmiste kihtide lagunemisega. Ka aluspinnase kehv kvaliteet võib viia vundamendi ja kogu kiviseina vajumiseni.

Seina kandevõime taastamisega seotud töid tasub planeerida ja teostada spetsialistiga, kes aitab kahjustuste ulatust tuvastada ning sobivat lahendust valida. Palkseinte puhul sisaldavad tööd üldjuhul kas palkide plommimist, üksikute palkide vahetust või tervete palgiridade vahetust. Kiviseinte puhul võivad tööd sisaldada vuukide täitmist, seinaosade ankurdamist või ka taasladumist.

Seina lisasoojustamisel on paar olulist rusikareeglit:

• Ehitusfüüsika seisukohast tasub alati eelistada välist lisasoojustust.
• Hallituse riski tõttu ei tasu sisemist soojustust paigaldada rohkem kui 5 cm.
• Puitkonstruktsioone tasub alati soojustada villmaterjalidega, veel parem kui tegu on naturaalset päritolu villaga (tselluvill, puitkiudvill, jne). Vahtsoojustus nii plaadi- kui ka pihustatud kujul (nt. PUR-vaht) võib paigaldusest sõltuvalt olla kõikuva kvaliteediga, küsitava eluea pikkusega, ning halvimal juhul tõstab puitkonstruktsioonis niiskuskahjustuste riski.

Kindlasti tasub tutvuda ka Muinsuskaitseameti restaureerimise infokaartidega:

• "Puitmaja. Seinte tihendamine ja soojustamine"
• "Puitmaja välislaudis. Tüübid ja parandamine"
• "Tellismüürid. Ajalugu ja restaureerimine"
• "Maakiviehitus Eestis. Ajalugu, töövõtted, kahjustused ja müüride taastamine"

Eesti ajalooliste seinakonstruktsioonide arengu ja liikide kohta annab hea ülevaate Tiit Masso 2022. aasta käsiraamat "Vanade väikemajade tarindid".  Hea ülevaate seinakonstruktsioonide taastamisest ja soojustamisest annab "Vana maamaja. Käsiraamat". Informatiivne trükis erinevate palkmaja renoveerimislahenduste tugevustest ja puudustest on MTÜ Vanaajamaja "Näiteid palkmajade taastamisest", mille kõrvale tasub võtta ka infolehe "Palkide vahetus vanades hoonetes". Lisaks tasub renoveerimistööde ajaks võtta ette ka BuildESTi infokaart "Puitelamute fassaadide lisasoojustamise vead".

Soovitame kuulata ka Andres Uusi ettekannet vanade palkmajade restaureerimisest ning ka Üllar Alevi ettekannet ja Simo Ilometsa ettekannet piirdetarindite, sh seinte, lisasoojustamisest.