Setu elamu
Kagu-Eestis on Kirde-Euroopa ürgne suitsutuba, mis koosneb köetavast toast (tare, izba) ja külmast esikust (seenine). Hilisemal ajal on teisele poole esikut lisandunud teine tuba. Sellisel kujul on kahe tarega setu elamu Põhja- ja Ida-Euroopale omane nn kahepoolne elamu. Setu tare seob eesti rehetoaga suitsuahi (umbahi) ja selle ees olev eestipärane kolle, kuid ahi on ehitatud venepäraselt palkalusele. Rehest lahku ehitatud hoonena puuduvad setu tares parred vilja kuivatamiseks. Esik on suhteliselt lai, võrdne toa pindalaga. Kolmerealise venepärase õue puhul on elamu keskmine ehitis ja esikul on uks nii esi- kui tagaseinas (sarnaselt eesti rehealusele). Setu elamu sarnaneb oma proportsioonidelt lääne-vene (valgevene) elamule. Slaavipärane on ka akende piirlaudade, tuulelaudade jm detailide ažuurne laudlõige.
Setu elamu, samuti õue planeering on väga tugevate slaavi mõjutustega nii hoone proportsioonides, planeeringus kui ehiselementide kasutuses. Eestile omast rehemaja leidus ainult Setumaa lääneservas.
Rannarootsi elamu
Rannarootsi (Noarootsi, Ruhnu, Vormsi, Osmussaare, Pakri, Hiiumaa Reigi) elamud on väga erineva planeeringuga ja individuaalsed, nii et raske on leida kõrvuti kaht identset elumaja. Põhialuseks on olnud algne nn kodaköök-elamu, mis kujunes Kesk-Euroopa lahtise leega keedukoja ja Ida-Euroopa suitsutoa liitmisest suitsuvaba toaga (toaahju suu pöörati läbi vaheseina kotta) elamuks. Säärane hoone levis varakeskajast kogu Lääne-Euroopas, ka Lõuna-Skandinaavias ja Baltimaadel (erandina Eesti). Täpseid andmeid rannarootsi elamutest on alles 19. sajandi keskpaigast, mil algelisem eluhoone oli kolmeosaline: kodaköök–tuba–kamber. Hilisemail hoonetel on rohkem kambreid, Ruhnus jm levisid omapärased majad kodaköök-elamust ja rehetoast-rehealusest. Nii on väike rannarootsi rahvakild toonud meie saartele ja läänerannikule Lääne-Euroopa algse taluelamu elemente, ühendanud need eesti elurehega ning loonud sel moel ainulaadseid elamuvariante.
Ajaloo keerdkäigud on rootsi asustuse koos ainelise kultuuri pärandiga suures osas hävitanud, sellepärast peab rannarootsi elamust rääkima minevikuvormis.
Rannaelamu
Kuusalu neemedel (Juminda ja Pärispea poolsaarel) esinev elumaja on omapärane sulam eesti ja soome ehitustraditsioonidest. Selle elamutüübi kujunemise ajaks peetakse 18.–19. sajandit. Rannaelamu on köetavast toast ja külmast eeskojast koosnev maja, mille mõlemasse otsa on lisatud kamber – toa pool tubakamber ja koja pool kodakamber. Viimast kasutati vanemates majades aidana, kuid see võis muutuda ka eluruumiks. Seega on rannaelamu põhimõtteliselt Põhja- ja Ida-Euroopale omane nn kahepoolne elamu (eluruumid mõlemal pool külma koda). Sarnasusest hoolimata on Kuusalu rannaelamu planeeringu poolest võrreldes Soome majadega lihtsam, aga välisilmelt (kõrgem sein lameda katusega) on lähedane Soome taluarhitektuuri vanematele näidetele. Sarnaselt Eesti elurehega kasutati suuremates taludes tuba viljakuivatamiseks ning koda rehealusena (kojal oli rehealusele omaselt uks ka tagaseinas).