Uurimistöö Eesti Vabaõhumuuseumis
Muuseumi ekspositsiooni loomise põhimõtteks on muuseumi asutamisest saati aastal 1957 olnud nii hoonete arhitektuuri, ehitusvõtete kui ka restaureerimise osas tuginemine teaduslikule uurimistööle. Nõukogude ajal tähendas see ulatuslikke välitöid nii eri objektide kui ka piirkondade taluarhitektuuri uurimiseks ja dokumenteerimiseks ning muuseumi ekspositsiooni sobivate hoonete leidmiseks, mis annaks muuseumis esindusliku ja üldistatud pildi Eesti maaarhitektuurist, arvestades eri ajastuid ning ühiskondlikku tausta.
Toonaste välitööde materjale (fotod, joonised, kirjeldused) ja käsikirjalisi uurimusi säilitatakse vabaõhumuuseumi kogudes. Need uurimused, mis eelkõige olid suunatud vabaõhumuuseumi ekspositsiooni loomisele, annavad ülevaate eri piirkondade taluhoonetest, taluõuedest ja külamaastikest, samuti üksikobjektidest, nagu näiteks kõrtsid ja pritsikuurid.
Taasiseseisvumise järgselt hakati võrreldes nõukogude ajaga muuseumis tegelema rohkem maarahva eluolu ja maal elamist mõjutanud laiemate protsesside uurimisega, nagu maaelu moderniseerumine, asundustalude rajamine, maanoorteliikumine jm.
Tähelepanu pöörati muuseumisse toodud hoonete kunagiste elanike lugudele, nagu näiteks muuseumi ekspositsiooni avava Sassi-Jaani talu pere ja Kuie kooli koolmeistrite lugu. Nüüd sai (objektiivselt) käsitleda ka teemasid nagu märtsiküüditamine, vabariigi algusaja kodukaunistamiskampaaniad.
Uuemad arengud uurimistöös
Uue sajandi alguses hakkas muuseumi uurimistöö järjest enam tegelema maaehituspärandiga koha peal – oli selge, et külapildis kunagi tooni andnud kuid järk-järgult kasutusest välja langenud hooned nagu rehemajad, kõrtsid, tuulikud, magasiaidad jm säilivad Eesti külapildis vaid juhul, kui ühiskond ja hoonete omanikud neid ehitisi väärtustada oskavad. Sama oluline on olnud ka traditsioonilise maamaastiku ja talumajapidamise lahutamatu osa, taluaianduse uurimine.
Muuseumi töötajad ja abilised on paarikümne aastaga välitöödel ja arhiividest kokku kogunud märkimisväärse hulga andmeid maaarhitektuuri objektide ajaloo ja kaasaegse olukorra kohta ning teinud andmed kättesaadavaks laiemale publikule teadusartiklite, raamatute, näituste ja digitaalsete andmekogude kaudu.
Teiselt poolt on muuseum temaatilisi käsiraamatuid ja juhendmaterjale välja andes hea seisnud selle eest, et hoonete valdajail ning erialaspetsialistidel oleks vanade majade taastamistöös teaduspõhist tuge. Aeg läheb edasi, nii tõuseb ka uurimistöös esile aina uusi teemasid: nii on lisandunud nõukogude aja maaelu ja –arhitektuuri uurimine, niisamuti on praegusel ajal oluline maaehituspärandi säilitamise ja taastamise alane uurimistöö, mis arvestab kaasajal ühiskonnas aktuaalseid energiakokkuhoiu ja kestlikkuse eesmärke.
Muuseumis tehtava uurimistöö peamisteks eesmärkideks on luua uusi ja süstematiseerida olemasolevaid teadmisi maa-arhitektuuri ainevaldkonnas ning vahendada kogutud infot erialaspetsialistidele ja uurijatele, kultuuripärandihuvilistele, majaomanikele ja muuseumi külastajatele ning teistele näitusetegevuse, ettekannete, publikatsioonide jm materjalide ning ürituste kaudu. Õppides tundma ja jagades teistega valdkonna ajalugu, panustame oskusteabe ja ehitustraditsioonide säilimisse ning kultuuripärandi väärtustamisse ühiskonnas.
Uurimistöö suunad
Eesti Vabaõhumuuseumis tehtava uurimistöö aluseks on teadusstrateegia. Sellest lähtuvalt on aastatel 2023-2027 muuseumi maaarhitektuuri teemavaldkonna uurimistöö suunad järgmised:
Hoonete energiatõhusust tõstva renoveerimise uuringud (projekti Life IP BuildEST osana)
Eesti Vabaõhumuuseumi ajalugu ning vabaõhumuuseumi mõtte areng Eestis.
Ekspositsiooni arendamise ja näitusetegevusega seotud uurimistöö: