Ajaloost
Põrandaid on meil ajalooliselt rajatud kas puidust või kivist / pinnasest. Lubjakivist, savist, mullast ja betoonist põrandad on rajatud otse pinnasele, mis tegi nad mugavalt ja lihtsasti ehitatavaks, aga ka külmaks. Puidust ehk laudpõrandaid on meil rajatud kas taladele (toetuvad soklile) või laagidele (toetuvad pinnasel kividele).Laudpõrandaid on saanud rajada kahel viisil: tuulduvaks või mitte-tuulduvaks:
- Kuna pinnasest tõusev niiskus peab saama biokahjustuste vältimiseks puitpõranda alt aasta jooksul ära kuivada, on vajalik põrandaalust tuulutada. Selle jaoks rajati soklisse tuulutusavad (ka "õhumulgud"). Õhuvoolu tekitamine aga alandab põranda pinnatemperatuuri, mistõttu traditisiooniliselt õhutusavad talvekuudel suleti. 20. sajandi jooksul hakati talade vahet täitma ka saepuruga või liivaga. Tänase teadmise järgi tasuks tuulutusavad hoida lahti aastaringselt, kuna talvekuudel toimub külmast ilmast hoolimata efektiivsem kuivatamine võrreldes suvekuudega. Tuulutuse toimivuseks on olulised ka tuulutusruumi piisav kõrgus, puhtus ning tuulutusavade arv.
- Soojema põranda saavutamiseks täideti põrandaalune ruum kuiva liivaga, ehk rajati mitte-tuulduv (ka "umbne") laudpõrand. Antud põrandatüübi toimivus sõltub kasutatud liivast, krundist ja pinnase niiskustasemest. Juhul kui pinnasevee tase on krundil piisavalt madal, hoone asub künkal ning põrandaalune liiv on säilinud puhta ja kuivana, võib taoline puitpõrand kesta ka sada aastat või kauemgi. Kui aga põranda alla on sattunud mulda või niiskust, on põranda kestvus lühem. Lisaks võib antud põranda toimivust negatiivselt mõjutada ka pinnase tõus ja näriliste tegevus.
Põrandate hooldus ja renoveerimine
Puitpõrandate hooldus algab selle kuivana hoidmisest ehk põrandapealse ning -aluse ruumi hooldusest ja tuulutamisest. Puitpõrandad on kõige tundilkumad tarindid majas igasuguste seente arengule. Toa poolt tasub jälgida, et laudpõrandad saaksid hingata ning ei oleks kaetud niiskustihedate kattematerjalidega (nt. tänapäevased parketi-imitatsiooniga rullmaterjalid, jne). Lisaks on kindlasti oluline katuselekete õigeaegne likvideerimine ja muu liigniiskuse kogunemise vältimine (torulekked, jne). Tuulduvate põrandate korral tasub jälgida, et tuulutusavad on avatud ega ole kas pinnasesse mattunud või unustatud avamata. Puuduliku tuulutusega põranda riskidest ja lahendustest soovitame lugeda infokaardist "Puuduliku tuulutusega põrand".
Tuleb tõdeda, et ajalooliste põrandate soojustakistus jääb tänapäevaste arusaamade järgi madalaks, ehk vanad põrandad on talvel liiga külmad. Põranda taastamisega käib tänapäeval sagedasti kaasas ka lisasoojustamine. Tasub rõhutada, et puitpõrandate renoveerimine on teema, mis tekitab eriarvamusi spetsialistide seas (tuulutuse vajadus, tuulutusruumi kõrgus, aurutõkke vajadus, põrandakütte rajamine, soojustuse paksus, sokli soojustamise vajadus, jne). Täiesti omaette teema on ka pesuruumide põrandate rajamine puitseintega majas. Vanad säilinud põrandalauad on soovituslik restaureerida ning panna majja tagasi, kuid ainult juhul, kui need ei ole nakatunud seente ega muude biokahjuritega. Vastasel juhul tuuakse kahjurid majja
tagasi.
Lisasoojustatud põranda liike, kus saab taaspaigaldada restaureeritud põrandalaudist, on põhimõtteliselt kaks: välisõhuga tuulduvad ja siseõhuga tuulduvad põrandad. Järgnevad soovitused põhinevad seisukohal, et restaureeritav ajalooline põrandalaudis peab säilitama võime kuivada aasta jooksul välja lekete või muude veeõnnetuste puhul. Selle tagamiseks peaks nii aurutõkkega villsoojustuse, vahtsoojustusplaadi kui ka betoonist aluspõranda korral põrandalaudade alla jääma roovidega loodud vähemalt 5 cm kõrgune tuulutusruum.
- Välisõhuga tuulduva soojustatud põranda korral soojustatakse villaga puittalade vahe. Talade alla läheb ka tuuletõke ning närilistevõrk (tuuletõkkena mitte kasutada OSB-plaati). Talade peale oleks soovituslik paigaldada õhu- ja aurutõke. Piisava tiheduse korral suudaks teoorias ka laudpõrand ise toimida aurutõkkena, kuid laudade liitekohtade hermeetilisus on küsitav, mistõttu taolist lahendust ei soovitaks. Aurutõkke peale lähevad uued põrandaroovid ning restaureeritav laudis. Taolist lahendust kasutada vaid juhul, kui põrandaaluse tuulutusruumi kõrgus jääb peale tuuletõket jt. lisakihte vähemalt 30 cm. Ka talade kõrgus peaks olema vähemalt 20 cm, et lisasoojustuse paksus oleks võimalikult efektiivne. Tagada tuleb ka põrandaaluse tuulutusruumi puhtus, kuivus ning piisav tuulutus (ei ole välistatud ka mehaanilise lisatuulutuse vajadus). Soovituslik on pinnaseniiskuse tõkestamiseks asendada 20 cm põrandaalust pinnast kuiva ja puhta liivaga. Antud põrandalahenduse puhul ei oleks sokli soojustamine kriitilise tähtusega, kuid sellisel juhul on võtmekohaks lahendada ära põrandasoojustuse ja seinasoojustuse liitumine nõnda, et ei tekiks suurt külmasilda.
- Siseõhuga tuulduvat soojustatud põrandat rajatakse üldjuhul betoonist aluspõrandaga. Antud põrandaliigi plussiks on põrandaküttekontuuride paigaldamise võimalus. Betoonplaadi paigutus peab tagama, et betoonplaadi sisse või selle alla ei jääks puidust konstruktsioone, kus võib niiskuse tõttu hakata arenema seenkahjustus. Ehk betoonplaadi maksimaalne kõrgus peaks olema samas tasapinnas kivist sokli kõrgusega. Enne betoonplaadi valamist tuleb vähemalt 30 cm pinnast asendada liivaga või killustikuga. Liiva peale lähevad vahtmaterjalist soojustusplaadid (kogupaksus soovituslikult vähemalt 20 cm) ning enne betoonplaadi valamist tuleb soojustuse peale paigaldada ka hüdroisolatsioon. Seejärel valatakse armeeritud betoonplaat, soovi korral koos põrandakütte kontuuridega. Betoonplaadi peale lähevad roovid (betooni ja puitosade vahel ka hüdroisolatsioon aga mitte aurutõke) ning restaureeritav laudis. Roovide ning põrandalaudade paigutus peab lubama õhul ringleda toa ning laudade-aluse ruumi vahel. Betoonplaat on võimalik ka ära jätta ning paigutada põrandaroovid otse vahtsoojustuse peale, kuid sellisel juhul on riskiks soojustuse muljumine. Antud põrandalahendust tasub kasutada madala sokliga majade puhul, kus põranda kõrgus ei ole piisav välisõhuga tuulduva põranda rajamiseks. Lisaks on antud põrandalahendus niiskustehniliselt mõnevõrra n-ö lollikindlam kui välisõhuga tuulduv põrand, kuigi ei tasu alahinnata ka betoonplaadi valamisest tingitud lisaniiskuse tuppa toomist, mis tuleb välja tuulutada. Sokli soojustamine on antud põranda korral kindlasti soovituslik.
- Ajaloolise umbse põranda tänapäeva analoogiks võib lugeda siseõhuga tuulduvat laagidel või taladel laudpõrandat, mida toestavad põrandaalused kergbetoonplokid. Plokkide vahel olev ruum täidetakse liiva või kruusaga ning liiva ja talade vahele jäetakse siseõhuga tuulduv ruum. 10 aastat tagasi oleks soovitatud kasutada plokkide vahel ka kergkruusa, kuid tänapäevane praktika soovitab viimasega seotud niiskusprobleemide tõttu pigem klassikalist liiva. Talade ja plokkide vahel käib ka hüdroisolatsioon. Antud põrandalahendust tasub kasutada kas ehitusaegse lahenduse restaureerimisel või ajutise lahendusena.
Lisamaterjalid
Puitpõrandate restaureerimisest ja liikidest annab ülevaate Muinsuskaitseameti infovoldikud "Puitpõrandad" (1. osa ja 2. osa) ning "Parkettpõrandad".
Põhjalikuma ülevaate leiab käsiraamatutest "Majavammist-puust ja punaseks" ning "Vana maamaja. Käsiraamat (ehkki raamatu avaldamisest saadik on seisukohti põrandate renoveerimislahenduste osas mõnevõrra muutunud)".
Soovitame tutvuda ka Maari Idnurme ettekandega ja loengusaalis kerkinud aruteluga vanade majade põrandate probleemidest ning renoveerimisest siin!
Tutvuge põrandate kahjustuste ja renoveerimisel teemal ka meie teabekoguga, kus leiate veelgi abimaterjale ning ettekandeid: