Teravilja hakati Eesti aladel kasvatama umbes 6000 aastat tagasi. Algul saadi teradest jahu ümara hõõrumiskivi ja nõgusa aluse abil, hiljem ringiaetava käsikiviga. Vesiveskite ehitamisele eelnes vesiratta kasutuselevõtt, mille leiutamiskohaks peetakse Vana-Kreekat umbes 300 aastat e Kr.
Eestisse jõudsid vesiveskid tõenäoliselt juba viikingite vahendusel, kindlasti aga ristisõdijate ja kloostrite kaudu 13. sajandil. Esimene kirjalik teade vesiveskist Eestis pärineb aastast 1238. Vesiveskid on vanemad kui tuuleveskid ning eesti keeles on need lausa andnud nime üldmõistele: vesi + kivi = veski.
Vanemad vesiveskid olid põhiliselt kahte tüüpi: pealtvoolu ja altvoolu veskid, uuemad enamasti turbiiniga vesiveskid. Veskite käimapanemiseks vajaliku veehulga kogumiseks tõkestati jõgi tammi ja vesiväravatega, mis tekitasid looduslike kallaste vahele või kaevatud süvendisse paisjärve. Väiksematel jõgedel-ojadel paiknevatel veskitel oli kibedamaks tööajaks kevadiste ja sügiseste suurvete aeg, kesksuvise veenappusega need seisid.
1940. aastal oli Eestis 759 töötavat vesiveskit. Põhja- ja Lõuna-Eestis oli mõnedel jõgedel terved veskite kaskaadid, kus lisaks jahujahvatamisele saeti laudu, kraasiti villa, kedrati lõnga ja tehti muid töid. Tänapäeval töötab Eestis vee jõul ainult üks veski – Hellenurme mõisa vesiveski Lõuna-Eestis.
Kõige kättesaadavam looduslik jõuallikas on olnud läbi aegade tuul. Esimeseks tuulejõudu kasutavaks leiutiseks oli puri, mille vanim kujutis on jäädvustatud 5000 aastat e Kr Mesopotaamias. Tuultpüüdvad purjed olid omakorda aluseks tuuleveskite leiutamisele. Tuulikute kodumaa on Pärsia, kus aastatest 500–900 p Kr on teateid nende eelkäijatest. Need olid eelkõige vee pumpamiseks mõeldud vertikaalse telje ja väikeste purjedega karuselli meenutavad algelised mehhanismid. Pärsiast levisid tuulikud Araabia aladele ning sealt ristisõdijatega 12. sajandil Euroopasse. Siin neid täiustati ja võeti kasutusele horisontaalteljelised tuulde pööratavad veskid.
Esimene kirjalik teade tuuleveskist meie regioonis pärineb 1330. aastast Riiast. Tõenäoliselt jõudsid need samal sajandil ka Eesti aladele. Siia jõudis tuuleveskite ehitamise oskus sakslaste ja rannarootslaste vahendusel. Esimeste kaudu jõudsid tuulikud linnadesse ja mõisatesse, rannarootslaste kaudu Eesti läänerannikule ja saartele. Nende kahe eri tee tõttu kujunes siin välja olukord, kus sisemaal oli tuuleveskite ehitamise õigus pikki sajandeid üksnes linnadel ja mõisatel. Saartel ja Lääne-Eesti rannikupiirkondades kehtis aga vabade rannarootslaste mõjul omapärane tavaõigus, mille järgi võis iga talu omada väikest tuuleveskit. Nii oli näiteks 19. sajandi lõpul Hiiumaal ligi 500 tuulikut ehk iga kahe talupere peale üks veski, Saaremaal ligi 900 tuulikut.
Tuuleveskid jagunevad põhiliselt kaheks: vanemat tüüpi terve kerega pööratavad pukktuulikud ning ainult pööratava peaga torn- ehk hollandi tüüpi veskid. Pukktuulikud on lihtsa ja küllaltki sarnase konstruktsiooniga. Tuulikud toetuvad jämedatele sirgetele sammastele ehk emapuudele, mille otsas on pööratav jäme tala ehk pöörpakk, viimase ümber on ehitatud kogu tuuliku kahekorruseline kere. Üleval paikneb suure hammasrattaga võll ning kahe maakiviga jahvatusmehhanism, all jahukast ning veskikivide reguleerimise pillpakk. Veski pööramiseks on pukktuulikul pikk sabapuu, sest tuuleveski peab töötamiseks olema tiibadega vastu tuult. Pukktuulik pöördub ümber emapuu kogu kerega ning taolised väiksed veskid pööratakse tuulde kõigest ühe-kahe mehe abiga. Tuule paremaks püüdmiseks kaeti tiivasõrestikud riidest purjede või õhukestest laudadest luukidega.
Eesti eri piirkondade pukktuulikud erinevad iseloomulike detailide tõttu. Nii näiteks olid mandri sisealadel kitsas piirkonnas Läänemaa lõuna- ja Pärnumaa põhjaosas, peamiselt Lihula, Mihkli ja Pärnu-Jaagupi kihelkonnas levinud saarte ja rannikualade pukktuulikutest märksa suuremad veskid. Saaremaa pukktuulikuid iseloomustasid kõrged koonusekujulised kivijalad, rannarootsi alasid jällegi kivist jala puudumine, Ruhnut ja Hiiumaad maapinnal emapuu ümber paiknev palkidest salv jne.
Pööratava peaga torn- ehk hollandi veskid võeti kasutusele Lääne-Euroopas 14.–15. sajandil ning need jõudsid Eesti aladele tõenäoliselt mõni sajand hiljem. 18. sajandil olid need siin juba laialt levinud. Hollandi tuulikute ehitamine oli sajandeid eelkõige mõisate ja linnade monopol, kuigi enamasti olid need antud rendile eestlastest möldritele.
Alles 1871. aastal Vene valitsuse välja antud seadusega kaotasid rüütlimõisad veskite ehitamise ja pidamise ainuõiguse, pärast mida puhkes ka mujal Eestis suurte hollandi tüüpi veskite ehitamise buum. Kui mõisate hollandi tuulikud olid peamiselt kivihooned, siis talupoegade omad odavamad puitehitused. Erinevalt pukktuulikutest olid hollandi veskid kolme- või isegi neljakorruselised ja jahvatasid tavaliselt kahe paari kividega. Lisaks viljajahvatamisele kasutati hollandi veskeid ka laualõikamiseks, laastulöömiseks, villakraasimiseks jt mehhanismide käivitamiseks.
Hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi küllaltki lühikeseks: alates 1920. aastatest hakkasid neid välja tõrjuma jõudsamad auru- ja mootorveskid. Siiski töötas 1938. aastal Eestis veel 500 tuulejõul töötavat veskit.
Kirjutas Hanno Talving.