1868. aastal loodi Peterburis Balti Raudtee Selts, mis sai samal aastal valitsuselt raudtee rajamiseks vajaliku kontsessiooni. Balti raudtee ehitamise välitööd algasid 1869. aasta mais ning ja raudtee avati pidulikult 24. oktoobril 1870. Paldiski ja Tosno vahelisel 390 versta pikkusel raudteel oli 21 jaama, millest Eesti alal paiknes 14 jaama. Nagu kõikjal Vene impeeriumis, olid jaamad jagatud viide eri klassi, mille igaühe jaoks oli Peterburis välja töötatud spetsiaalsed tüüpprojektid.
Praktiliselt kohe peale Balti raudtee avamist kerkis päevakorda haruraudtee ehitamine Tartusse, mis avati 1876. aastal. 1887. aastal pikendati raudteed Tartust Valgasse ning 1889. aastal omakorda Valgast Pihkvasse ning Riiga. Edaspidi arendati Eesti aladel nii tsaari- kui ka iseseisvuse ajal põhiliselt kitsrööpmelist raudteevõrku, eranditeks on vaid 1905. aastal avatud Keila–Haapsalu ning 1931. aastal valminud Tartu–Petseri raudtee.
Raudtee ehitised muudab märkimisväärseks asjaolu, et eri ajastutel rajatud liinidel kasutati alati eri tüüpprojekte, mis üksteisest tuntavalt erinesid. Kui tsaariajal püstitatud jaamahoonete tüüpprojektide autorid on üldiselt teadmata, siis Eesti Vabariigi ajal projekteerisid raudtee ehitisi raudteevalitsuse arhitektid Leon Johanson, Hendrik Otloot jt.
Raudteejaamade kompleksi kuulus tavaliselt kümneid ehitisi: reisijatehoone, kaubaait, pagasiait, veetorn, käimlad, jaamatöötajate elamud kõrvalhoonetega, vahimajakesed jms.
Kirjutas Hanno Talving.