Eestlaste rahvusliku ärkamine 19. sajandi teisel poolel väljendus kõige tugevamini seltsiliikumises. Baltisakslaste eeskujul asutati laulu- ja mängu-, põllumeeste-, tuletõrje-, karskus-, haridus-, spordi- ja kõikvõimalikke muid seltse.
Spetsiaalsed seltsimajad esialgu puudusid, kooskäimiseks ning ettevõtmiste korraldamiseks kasutati kooli- ja vallamaju, paremaid taluelamuid, suvisel ajal suuri heinaküüne. Vahel koguneti ka lausa lageda taeva all. 20. sajandi algul kohandati seltsimajadeks hulganisti suletud kõrtse ning oma tähtsuse minetanud ja tühjaks jäänud magasiaitu.
Siiski suutsid ärksamad ja elujõudsamad seltsid ehitada endale juba 19. sajandi lõpul spetsiaalseid seltsimaju. Nii valmis 1882. aastal Viljandis Carl Robert Jakobsoni eestvedamisel sealse põllumeeste seltsi uhke maja ning 1887. a Kanepis kohaliku lauluseltsi vedamisel Eesti esimene maaseltsimaja. Seltsimajade ehitamine aktiviseerus pärast 1905. aasta revolutsiooni ning enne Esimest maailmasõda jõuti püstitada maale mitmed tähelepanuväärsed hooned, millest imposantseim on 1912. aastal insener Fromhold Kangro projekti järgi valminud Väike-Maarja Põllumeeste seltsimaja.
Seltsitegevus sai eriti laia kandepinna iseseisvuse aastatel, mil uute rahva- ja seltsimajade ehitamist hakati toetama ka riiklikult. 1930. aastatel loodi kogu maad kattev rahvamajade võrk ning valmisid mitmed silmapaistvad seltsimajad, mis on kogukondade teenistuses tänaseni.
Kirjutas Hanno Talving.