Eestlaste põline eluhoone – rehielamu ehk rehemaja – on ainulaadne, naabrite omast oluliselt erinev arhitektuurinähtus, mille umbkaudne vanus on tuhat aastat. Ainult Eestis ja Põhja-Lätis alal muutus viljakuivatusruum eluruumiks, naaberrahvastel jäi samal ajal ainult majandusruumiks.
Elamise, viljakuivatamise ja -peksmise koondamise ühe katuse alla põhjustas ilmselt talirukki muutumine tähtsaimaks viljakultuuriks (I a.t. lõpul p. Kr.). Meie niiskes kliimas on tarvis teravilja pärast koristamist järelkuivatada ning selleks oli vaja eri ehitist.
Eesti rehemajal on hoolimata kitsast levilast mitmeid paikkondlikke eripärasid. Kõige üldisemalt saab eristada Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tüüpi rehemaju. Nende aluseks on erinevus konstruktsioonis, mis omakorda viitab selgelt erinevale lähtealusele.
Põhja-Eesti rehemajal on rehetuba rehealusest kitsam ja kõrgem, mis algselt oli ümbritsetud rehealusega ning seetõttu pime ruum. Hiljem vabastati üks külgsein ümbritsevast seinast, mille tulemusel tekkis toale valgusava. Sellise rehemaja lähteks on peetud rehte, kus ümber köetava toa oli lahtine sammaskatusealune. Põhja-Eesti tüüpi võib nimetada ka klassikaliseks eesti rehemajaks, sest see on levinud peaaegu üle Eesti.
Lõuna-Eesti rehemajal on rehetuba ja rehealune ühekõrgused ja ühelaiused, mistõttu hoone seinad on kõrgemad kui Põhja-Eesti rehemajadel. Sageli on seal ka rehealused pindalalt väiksemad kui Põhja-Eestis. Siin lähtus areng vanast kaheruumilisest (tuba-koda) elamust, mille koda muutus rehealuseks. See tüüp on levinud palju kitsamal alal Lõuna- ja Kagu-Eestis, põhjaranniku kalurikülades ning Hiiumaal ja Lääne-Saaremaal. Samasugused rehemajad on ka Põhja-Lätis Vidzemes, mis tõendab nende sugulust meie Lõuna-Eesti ja saarte vastetega.
Klassikalisel kujul on Eesti rehemaja kolmeosaline: rehealune – rehetuba – kamber (kambrid). Algselt olid rehemajad kaheosalised (rehetuba ja rehealune) hooned, kamber lisandus tõenäoliselt alles 17. sajandi algupoolel.
Rehemaja südameks on köetav rehetuba, mis talvisel ajal pidi mahutama kogu suure pere oma tööde ja tegemistega. Olenevalt hoone suurusest oli paest, mullast või savi-liiva segust põrandaga rehetoa pindala 25–40 m². Sügisel muutus rehetuba eluruumist viljakuivatiks ning siis taandus pere ajutiselt aita, lakka või külma kambrisse (kui see juba olemas oli). Igapäevaselt elati kuni 19. sajandini ka suvel suures osas väljaspool rehemaja, nii et meie rehemaja oli pikki sajandeid eeskätt talveelamu.
Ruumi taganurgas asetses pae- või maakividest suitsuahi, mille suu avanes enamasti esiseina poole. Reheahi oli algselt lahtise munakivikuhila–kerisega, mille abil koguti ja levitati sooja. Kerisahi sobis ka leili viskamiseks ja vihtlemiseks. Loode- ja Kesk-Eestis, kus enamasti puudusid eraldi saunahooned, täitis rehetuba ka sauna ülesannet. Teine ahjutüüp – ilma keriseta umbahi – oli kitsama levikuga (Kagu-Eesti ja saared).
Mõlema ahjutüübi puhul on ühiseks tunnuseks lahtine kolle ehk lee ahju suu ees. Eesti reheahi on Ida-Euroopa suitsuahju ja Lääne-Euroopa lahtise küttekolde omapärane sulam. Reheahi on üks meie talurahvakultuuri Ida ja Lääne vahelise asendi sümboleid. Eestlane keetis toitu lahtisel koldel, ahjus küpsetati ainult leiba. Kerisahi täitis mitmeid eluks vajalikke ülesandeid olles toa-, rehe-, leiva- ja saunaahi. Nii nagu on ainulaadne eesti rehemaja ja rehetuba, nii on erandlik ka eesti ahi, põhjamaise elamu keskpunkt, meie “kodukolle”.
Rehetoale on iseloomulikud umbes 2–2,5 m kõrgusel asetsevad liigutatavad viljakuivatamise parred (umbes 12 tükki). Need olid alaliselt oma kohal, kuigi põhiliselt kasutati parsi ainult sügiseti. Praktilise meelega talurahvas leidis ka partele aastaringse otstarbe panipaiga ja magamiskohana. Rehetuba lahendas otstarbekalt neid nõudeid, mida talle esitas kollektiivne elamine suurperedena.
Rehealune oli rehetoast tavaliselt umbes kaks korda suurem (kuni 80–100 m²). Ruumi suurus olenes eeskätt vilja hulgast, sest ennekõike oli ta viljavihkude hoiu- ja peksuruum ning põhu- ja loomasööda hoiukoht (lattidest laepealsel). Talve ajal oli rehealune peavarjuks tööloomadele härgadele ja hobustele. Suvel ja sügisel puhastatuna ja rohelusega kaunistatuna oli rehealune muistsest ajast talupoja pidupaik.
Meie päevini säilinud eesti rehemajad on kolmeosalised, sellisena on nad tuntud meie omapärase ruumijaotusega taluelamuna. Kolmas osa – kamber (pro kambrid) – koos saksapärase nimetusega on algselt kaheosalise hoone hiline lisand. Esimesi andmeid kambri kohta on 17. sajandi algupoolest, enamasti ehitati neid aga alles 19. sajandil. Alguses ehitati kamber maa- või paepõrandaga panipaigaks, mida kasutati magamiseks ainult suvel. Kambrid muudeti köetavaks 19. sajandi II poolel, nende arv hakkas suurenema 19.–20. sajandi vahetusel.
Eesti rehemaja välisilmest saame pildi alles 18. sajandi II poolest alates, vähestest meie päevini säilinud hoonetest. Rõhtsatest ümarpalkidest ristnurgaga seotud seinu kaitse s sarikaile toetuv õlg- või roogkatus, mille harja katsid erineva pikkusega harimalgad. Katus oli nelja pinnaga, nn kelpkatus, otsakelpade ülaossa jäeti kolmnurkne õhuava (unkaauk), mida ääristasid unkalauad.
Nagu kogu meie taluarhitektuur, on ka rehemaja väga lihtsa vormiga, kuid jõuline ja heade proportsioonidega. Rehemaja proportsioonide lähemal vaatlemisel on märgatav nn kuldlõige. Mõõtude suhet umbes 0,6 : 0,4 (täpne kuldlõike proportsioon 0, 618… ja 0,382…) näeme rehemaja pikkuse ja laiuse vahekorras (laius on 0,4 osa pikkusest), pikkuse ja kõrguse suhtes (kõrgus 0,4 osa pikkusest e kõrgus võrdub laiusega).
Silmatorkav on rehemaja seina ja katuse klassikaline kõrguste suhe: 1/3 seina, 2/3 katust. Üsna reeglipärane on õlgkatuse 45°-ne kaldenurk, mida peetakse parimaks vihmavee ja sulava lume katuselt allajuhtimiseks.
Meie põhjamaise looduse värvid on tagasihoidlikud, nii on see ka rahvapärastel hoonetel. Ilmastiku mõjul luitunud pruunikas-hallid palkhooned kollakate või sammaldunud roheliste katuste all, halli-punakakirjud raudkivid ja valkjashall paas müüris – need olid valdavad värvid külapildis peaaegu 19. sajandi lõpuni. “Hall-hallikas miljöö” arhitekt E. J. Kuusiku sõnade kohaselt.
Meie vanemas taluarhitektuuris, eriti elamu juures, esines äärmiselt vähe kaunistusi. Nimetada saab lõikelisi sarikaotsi, ulualuste kandenurkade lõikelist joont. Rohkem esines ehituslikult ja eluliselt vajalikke detaile, mille praktilisus väärtustas hoonet ka visuaalselt. Need olid loomukasvanud kõverusega palgid, lükanduksed, uste sagarhingede ehitus ja sepisdetailid, mitmesuguse kujuga pooluksed reheahju suitsu väljalaskmiseks jms. Kõige rohkem kaunistati katuse unkaauke, mille kohal kõrgusid ristuvad unkalauad. Nende laudade ja unkaaugu kattelaudade praktiline otstarve (katuse harja otsa toetamine) ühitati maagiliste eesmärkidega.
Esmalt andis nende asend kõrgel katuseharjal kogu hoonet kaitsva tähenduse, mis muutus eriti mõjusaks kaitsemärkide lõikamisega kattelaudadessse ja unkalaudade otstesse. Unkaaugu kattelaudadesse lõigati (õhu- ja valgusavadeks) risti, ketta, kolmnurga, südame jm üldtuntud sümboolseid motiive. Üle harja ulatuvate unkalaudade otsad lõigati stiliseeritult hobuse- ja linnupea või sarvekujuliseks.
Eestlane uskus, et nende märkidega hoitakse majast eemal haigused, õnnetused, vargused, et need toovad maja kodakondsetele õnne. Sarnaseid unkalaudu esines muiste kõikjal Euroopas. Võrreldes naaberrahvastega on eesti unkalauad kujundatud märksa lihtsamalt ja napimalt, kuid on sellistena kooskõlas hoone lihtsate ja jõuliste vormidega.
19. sajand tõi traditsioonilise taluelamu juures endaga kaasa põhjalikke muutusi. Need olid oma tähtsuselt erinevad – olemuslikest välisteni. Olulisim oli selles arengus talumaja igapäevaelu keskme, kolde ehk reheahju tähtsuse vähenemine. Küttesüsteemi muutumise tõttu teisenenud ruumikasutus tõi kaasa mitmeid uuendusi talupoja argielus. Kadus söögitegemine lahtisel ahjukoldel, seda asendas korstnaga varustatud pliit ning üha enam ehitati rehetoa ja kambrite vahele kööke. Soemüürid ja lõõridega ahjud kambrite kütmiseks muutsid need aastaringselt elamiskõlblikuks. Need olid olemuslikumad uuendused, mis rahvapärase elamu juures kunagi aset on leidnud.
Eeltoodu oli eelduseks ka teistele muutustele elumaja sisemuses: kambrite laudpõrandate, kolmelaua-süsteemis lagede ja suuremate akende ehitamisele. 19.saj. II poolest muutus üldiseks kambrite palkseinte valgendamine lubjapiimaga, seejärel krohvimine ning 19.–20. saj. vahetusest alates papi ja tapeediga katmine.
Senine talupoja keskne eluruum – rehetuba – oli taandunud kõrvalruumiks ja koos kambrite lisandumisega kandus elu rehemaja keskosast (rehetoast) hoone otsapoole (kambritesse).
Välisteks uuendusteks olid õlgkatuste asendamine laast- ja sindelkatusega (alates Lõuna-Eestist), kambriseinte vooderdamine laudadega ning tuulekoja (eeskoja, veranda) ehitamine esiküljele. Algselt lahtised madalate külgseintega tuulekojad arenesid 20. sajandil kinnisteks klaasitud verandadeks (nim. ka klaaskoda). Maja voodrilaudade värvimist propageeriti eriti 1936. a. riikliku kodukaunistamise kampaania käigus.
Selle, Euroopa suurimate maaelamute hulka kuuluva paljutarbelise hoone kujunemine on andnud ajaloolastele ja arhitektidele mõttetööd alates 19. sajandi lõpust tänapäevani. Praeguseks teame, et esiaja elamul (üheruumiline kerisahjuga rõhtpalkehitis) oli mitmeid ühisjooni hilisema rehemajaga.
Hoolimata rohkest kriitikast, pole kahtlust, et rehemaja oli meie loodustingimustele ja talumajanduse vajadustele erakordselt hästi kohandatud eluhoone. Võib öelda, et rehemaja oli väljakutse põhjamaa loodusele ja samal ajal selle osa, millele saarlased oma kõnepruugis on andnud lühikese ja sügavasisulise nimetuse – elu.
Klassikalise talumajanduse lõpuks (1940. aa) oli Eesti küla suhteliselt üheilmeline arhitektuuripilt oluliselt mitmekesistunud – kõrvuti moodsate ja väga moodsate kooli-, valla- ja rahvamajadega hakkasid üha enam tooni andma ka moodsad talumajad. Ent selle kõrval leidus Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel endiselt rohkesti põliseid arhailisi rehemaju ja teisi vanu taluhooneid.
19. sajandi II poolel hakati peamiselt Lõuna-Eestis, aga ka Kesk-Eesti jõukamates ostutaludes ehitama rehest lahku elamuid (nn häärberid). Väliselt on vanemad häärberid lähedased lihtsale barokkmajale, 20. saj. algul ehitatud meenutavad oma keskse katuseärkli ja verandaga klassitsismi põhijoonist. Nende arhitektuurseks eeskujuks olid mõisa ametnikemajad, vallamajad, koolimajad ning alevi- ja agulimajad. 1920.–30. aastate elamud on mitmekesisema välisilme ja planeeringuga, nende püstitamisel kasutati juba nii inseneride kui ka kutseliste arhitektide abi.
Rehemaja on valdav rahvapärane elamu Eestis, kuid kokkupuuted naabritega on meie äärealadele lisanud veel kolm elamutüüpi, milleta ei oleks pilt taluelamust täielik. Need on setu, rannarootsi ja Kuusalu neemedel esinevad elamutüübid.