Seenkahjustused
Seenkahjustused jagunevad:
1.) hallitus- ja sinetusseenteks, mis kahjustavad esialgu vaid puidu välist pinda, ja
2.) mädanikku põhjustavateks seenteks, mis lagundavad puitu ja tekitavad märkimisväärset kahju.
1.) hallitus- ja sinetusseenteks, mis kahjustavad esialgu vaid puidu välist pinda, ja
2.) mädanikku põhjustavateks seenteks, mis lagundavad puitu ja tekitavad märkimisväärset kahju.
Mädanikud jagunevad omakorda veel nelja kategooriasse: pehmemädanik, pruunmädanik, valgemädanik ning kirjumädanik, kuigi mädaniku tekitajaks võib olla hulk erinevaid seeni. Esimesed kaks on ka peamised puidumaterjali kahjustajad. Nii pehmemädanik kui ka pruunmädanik on välimuselt väga sarnased: mõlemale on iseloomulik puidu tumenemine. Mädanike argenguks on vajalik piisav niiskusesisaldus (üle 25%, mis tekib olukorras, kus kord kuivanud puit saab otsekontakti veega) ning sobiv temperatuurivahemik (10 kuni 35 kraadi Celsiuse järgi). Vesi võib sattuda hoonesse näiteks katuseleketest, lekkivatest torustikest, kehvast hüdroisolatsioonist uute pesuruumide põrandal, liigniiskest uuest puitmaterjalist, jne.
Mädaniku tagajärjel hakkab vähenema puidu kaal ning tihedus, kuigi väliselt võib puidu kuju esialgu paista veel terve. Hilja tuvastatud mädanikkahjustuse tagajärjel võib puit muutuda kasutuskõlbmatuks. Puitu lagundavate seente hulka kuulub ka majavamm, mis on meil Eestis küllaltki levinud, kuid siiski tasub rõhutada, et iga mädanikku põhjustav seen ei pruugi olla majavamm. Esineb ka majamädikut, majakorgikut, kollast hammaslehikut, kõrbikuid, jne.
Mädanikseente tõrjel on kõige olulisem likvideerida esialgne niiskuse allikas, mis takistaks seente edasist arengut. Nakatunud puitosade ulatuse selgitamiseks võib sageli olla vajalik seinte ja põrandate avamine. Edasi algab nakatunud puitosade eemaldus, antiseptimine ning vajadusel põletus, kuid kindlasti tasub esmalt võtta ühendust spetsialistiga, kes aitaks tuvastada kahjustuste olemust, tõsidust ning pakuks lahendusi nende likvideerimiseks.
Putukkahjustused
Putukkahjustused jagunevad kahjuri liigi järgi. Õnneks enamik putukaid loomariigis ei ole puitmajadele ja -detailidele siiski
kahjulikud.
Toonesepad, ehk puukoid, on meil kõige levinumad puidukahjurid. Tegu on väikeste, 4-8 mm pikkuste tumedat värvi mardikatega. Nende kahjustusi võib olla keeruline märgata, kuna mardikad on aktiivsed vaid õhtusel ajal ning nende vastsed elavad puidu sees, kus nende areng kestab aastaid. Üks iseloomulikemaid puukoi tunnuseid on öine "tiksumine", mis on osa mardikate paaritumisprotsessist. Nende eelistatud elupaigad on vana puit pigem niiskevõitu piirkonnas, kuhu päike ei paista, kuid talvel ei külmu ka läbi (ehk vahelaed, põrandad, keldrid, toanurgad, jne). Nende väljalennualad on paari millimeetri suurused täpikesed, mis sageli koonduvad tihedalt kokku.
Siklased on kõige suuremad puidumaterjali kahjustajad. Nad on 20 mm pikkused, sageli karvase kehaga ja pikkade tundlatega mardikad. Nende vastsed peituvad puidus mitu aastat ning väljuvad suuremate, ovaalsete avade kaudu. Käigud on tihedalt täidetud puidupulbriga. Majasikud kahjustavad vaid okaspuu puitu ning pigem köetud hoonete põrandaid, aknaraame, laetalasid ja sarikaid.
Lisaks esineb meil:
- kärsaklasi (3-6 mm pikkused tumedad ja õrnalt läikivad mardikad, kes armastavad juba kõdunevat puitu)
- hundlasi (11-22 mm pikkused pronksjad-rohelised metalsed mardikad, keda esineb tavapäraselt üksikult)
- sipelgaid (kes on lihtsalt tüütuvõitu toanaabrid), jne.
Putukatõrje puhul on oluline eristada aktiivseid ja mitteaktiivseid kahjustusi. Kui väljalennuavad on tumenenud, puidupuru tahenenud, jne, siis on tõenäoliselt tegu juba vanade käikudega. Värske kahjustuse tunnuseks on teravate äärtega ja värske puidupuruga väljalennuavad, mille sees olev puidupind on hele ja puhas.
Väiksemaid puitesemeid saab töödelda kas külmutamise või kuumutamisega (või lihtsalt detaili väljavahetamisega), kuid peamine tõrjemeetod suuremate kahjustuste korral on siiski insektitsiidid. Ka siinkohal on mõistlik konsulteerida spetsialistiga, kes aitaks tuvastada kahjuri liiki, kahjustuste tõsidust ning pakkuda tõrjelahendusi.
Lisamaterjalid
Kõige mugavamalt kättesaadavamad lisamaterjalid biokahjustuste teemal on näiteks Muinsuskaitseameti infovoldik „Hoonete biokahjustused ja nende tuvastamine“. (1.osa ja 2. osa) ning MTÜ Vanaajamaja infovoldik "Puithoone putuk- ja seenkahjustused".
Põhjalikuma ülevaate leiab juba järgnevatest käsiraamatutest: "Majavamm, puukoi ja teised kahjurid", "Majavammist-puust ja punaseks" ning "Hallitusest-puust ja punaseks".
Soovitame tutvuda ka Kalle Pildi ettekandega vanade majade hooldusest ning biokahjustuste ennetusest siin!
Tutvuge niiskus- ja biokahjustuste teemal ka meie teabekoguga, kus leiate veelgi abimaterjale ning ettekandeid: