Pilguheit maaarhitektuuri uurimisloole
Eesti traditsioonilist taluarhitektuuri kui midagi unikaalset ja omapärast hakati akadeemiliselt uurima 20. sajandi algul, kui Tartus asutati Eesti Rahva Muuseum ning vastses rahvusülikoolis alustas tööd etnoloogia õppetool. Toonane uurimistöö keskendus eelkõige materiaalse kultuuri kirjeldamisele, tüpoloogiatele ja piirkondlikele eripäradele. Ilmari Manninen, kes on üks eesti etnoloogiateaduse alusepanijatest, puudutas taluarhitektuuri oma mitmeköitelises teoses „Estnische Sachkultur“ (1931-1933), 1938. aastal kaitses mahuka uurimistööga Saaremaa taluehitistest etnoloogiadoktori kraadi Gustav Ränk, kellest järgmisel aastal sai Eesti esimene etnoloogiaprofessor. Paraku paiskas Teine maailmasõda ja okupatsioonid hoo sisse saanud rahvusteaduste töö segi. Eesti etnograafiateadust raputasid repressioonid, mitmedki juhtivad tegelased põgenesid läände, teadustöö ja etnograafiakogud pidid läbi tegema mitmeid ümberkorraldusi.
Taluarhitektuuri uurimine jätkus ka Nõukogude Eestis. Muutunud oli siiski uurimistöö rõhuasetus. 1940. aastate lõpul alustas arhitektuurialaste uurimisreisidega Siberist Eestisse asunud arhitekt Karl Tihase, kes vaimustus Eesti taluarhitektuurist ning asus seda dokumenteerima ja uurima. Muu hulgas otsis ta traditsioonist inspiratsiooni uue nõukogude maaarhitektuuri loomiseks. 1950. aastate algul tegeles taluehitiste uurimisega ka Nõukogude Liidu etnograafiainstituudi poolt algatatud Baltimaade kompleksekspeditsioonidel Moskva uurija Natalja Šlõgina ning noored eesti etnograafid Gea Troska ning Tamara Habicht. 1953. aastal kaitsti eesti taluarhitektuuri teemal lausa kaks väitekirja: Karl Tihase arhitektuuri alal Leningradis ja Natalja Šlõgina etnograafia alal Moskvas.
Akadeemiliste välitöödega paralleelselt, ja isegi nende eel, oli arenenud ka idee vabaõhumuuseumi loomiseks. Skandinaavia vabaõhumuuseumide eeskujul olid Eestigi taluhoonete muuseumisse kogumise ideed tutvustanud nii Villem Ernits kui ka Bernard Linde veel enne I maailmasõda. Eesti Vabariigi tulekuga sai algatus hoogu juurde. 1925. aastal asutati Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing, mis kogus muuseumi loomiseks kapitali, korraldades rahvakultuuri tutvustavaid näituseid ja ringreise. Paraku toonased algatused vilja ei kandnud. Esimese Eesti vabaõhumuuseumi asutasid hoopis Pakri saarte rootslased 1935. aastal. Vabaõhumuuseumi loomise algatus sai taas hoo sisse alles 1950. aastate algul tänu Karl Tihase huvile ja innule. Ühelt poolt oli eesti traditsiooniline taluhoonestus selleks ajaks kannatada saanud ning paljud hooned seisid peremeheta, teisalt oli nõukogude võimu huvi üksiktalupidamine kaotada ja asendada see moodsa arhitektuuriga kesksete kolhoosiküladega, mis tähendas ka vanade taluhoonete hülgamist. 1950. a I poolel hakati tegelema ka kultuuriväärtuste kaitse küsimustega, mis puudutas mh taluarhitektuuri kaitsmist ja säilitamist.
1957. aasta 22. mail asutatigi viimaks Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, mille eesmärk oli etnograafide ja arhitektide tihedas koostöös loodud ekspositsiooniga anda edasi läbilõige Eesti taluarhitektuurist, arvestades nii piirkondlikke kui ka sotsiaalmajanduslikke eripärasid. Vabaõhumuuseumi esimestel kümnenditel tegeldi peaasjalikult taluarhitektuuri uurimisega ekspositsiooni loomist silmas pidades: etnograafid veetsid igal aastal pikki kuid Eesti eri paigus välitöödel, et saada mõnest hoonetüübist või piirkondlikust arhitektuurist terviklik pilt, mh dokumenteerides seda etnograafiliste kirjelduste, jooniste ja fotodena, ning välja valida sobivad hooned muuseumisse püstitamiseks, millele järgnes hoonete muuseumisse toomine ja seal nende teaduslik restaureerimine. Samal ajal jätkus taluarhitektuuri etnograafiline uurimine Eesti Rahva Muuseumis, kuhu talletati samuti tuhandeid fotosid ja jooniseid eesti maaarhitektuurist. Nõukogude ajal asutati ka väiksemaid talumuuseume: 1948. a Mõniste, 1948. a Kurgja talumuuseum, 1959. a Mihkli talumuuseum Saaremaal, 1971. a Karilatsi ja Viimsi vabaõhumuuseum (toona Kirovi kolhoosi muuseum) jne.
Iseseisvuse taastamise järel on maaarhitektuuri- ja maastiku alane uurimistöö oluliselt mitmekesistunud, mh on uuritud teemasid, mis nõukogude ajal polnud soositud, nagu Eesti vabariigi aegne arhitektuurilugu (kodukujunduskampaaniad, arhitektuurivõistlused, riigi ja arhitektide roll maaarhitektuuri kujundamisel), küüditamise jt nõukogudeaegsete protsesside mõju. Oluline muutus on, et varasema uurimistöö n-ö suurte üldistuste ja tüpoloogiatega tegelemise asemel on 21. sajandil fookusesse kerkinud (arhitektuuri)pärandi, st veel säilinud hoonete, ansamblite ja maastike uurimine, kaardistamine, inventeerimine ja mõtestamine, mille laiem eesmärk on pärandi väärtustamine ja kaitse.
Ehkki nõukogude ajal oli suund maaelu moderniseerimisele, ei suutnud see siiski hävitada Eesti vanemaid taluehitisi ning endisaegseid ühiskondlikke hooneid ning inimeste huvi nende hoonete korrastamise ja parendamise vastu, samuti kohaliku arhitektuuri ja kultuuriloo vastu on õnneks jätkuvalt suur. Maaehituspärandi taastamise praktiline vajadus on kaasa toonud ka pärandehitusealase uurimistöö ning laiema huvi traditsiooniliste tehnoloogiate, töövõtete ja materjalide vastu.