19. sajandil leidis Eestis aset kaks suuremat usuvahetusliikumise lainet, kus omamoodi sotsiaalse protestina ning ajendatuna lootusest paremale tulevikule, astusid maapiirkondade elanikud massiliselt õigeusku. 1840. aastatel toimus aktiivne usuvahetus Liivimaa kubermangus ja Saaremaal, 1880. aastatel aga Eestimaa kubermangus, peamiselt selle lääneosas.
Teiste seas asutati 1880. aastate keskel Hiiumaal kolm õigeusu kihelkonda ja kogudust – Emmastel, Kõrgessaarel ja Pühalepal. Kümnendi lõpul ehitati riigi abil kõigile kogudustele ühesuguse tüüpprojekti järgi maakividest kirikud ja koolimajad. Kultuurimälestiste register toob kirikute projekti autoritena ära Eestimaa kubermangu nooremarhitekt Konstantin Dmitrijevski ja nooreminsener Konstantin Nymani. Nimetatud mehed teostasid tõesti ehituse tehnilist järelevalvet, kuid arhiivis säilinud erinevad dokumendid lubavad arvata, et algsed tüüpprojektid valmistas Riia piiskopkonna arhitekt Apollon Edelson koostöös arhitekt Nikolai Tšaginiga.
Hiiumaa Kõpu poolsaar kuulus Kõrgessaare õigeusu kihelkonda, mille kirik paiknes Puski külas. Kuna Puskil asuv kirik asus üsna eraldatud kohas ja paarkümmend versta eemal kihelkonna äärealadest, asutati Tahkuna poolsaarele Mudastesse ja Kõppu abikogudused, kus jumalateenistusi peeti õigeusu koolimajades. 20. sajandi alguses oli Kõrgessaare kihelkonnas ligi 1300 õigeusklikku, kellest üks kolmandik elas Puski kiriku ümbruses, teine Tahkuna ja viimane Kõpu poolsaarel.
Kuna viimase õigeusu abikooli ruumid olid äärmiselt viletsad, tekkis mõte ehitada Kõppu kiriku ja koolimaja jaoks ühine korralik hoone. Ehituseks saadi Balti kubermangude õigeusu rahvakoolide nõukogult 3000 rbl, Riia õigeusu konsistooriumilt 2500 rbl, Baltimaade apostliku õigeusu vennaste seltsilt 1000 rbl ning Pühima Valitseva Sinodi üleprokurörilt 700 rbl, kuid saadud summad ei katnud kulutusi. Puuduolevad 2000 rbl saadi korjandusest, mida organiseeris kunagise Eestimaa kuberneri lesk vürstinna Jelizaveta Šahhovskaja.
5½ × 14 sülla suurust kirik-koolimaja hakati Riiast toodud kollakasvalgetest tellistest Mägipe ja Kõpu külade piirile kõrgele mäeharjale ehitama 1907. aastal ning hoone valmis järgmise aasta lõpul. Kirik pühitseti 21. juunil 1909 apostel Andrease auks Püha Andrei kirikuks. Talituse viisid läbi koguni 5 vaimulikku – Haapsalu praost Aleksander Bežanitski, Mäemõisa preester Dionisi Antson, Pühalepa preester Jakob Jannsen, Emmaste preester Feodor Vaher ning kohalik Kõrgessaare preester Vassili Verlok.
Mitmeotstarbelise hoone vasakus otsas paiknesid avamise ajal klassituba, riieteruum, koolilaste köök ning poiste- ja tüdrukute eraldi magamistoad, sibulkupliga kaunistatud kõrgemas keskmises osas kirik ning paremas otsas kooliõpetaja kolmetoaline köögiga korter, teemaja ning rahva lugemistuba ehk raamatukogu. Ühe katuse all paiknev õigeusu kirik ja koolimaja polnud Eestis päris tundmatu: näiteks paiknes taoline koosehitis Järva-Jaanis ja Obinitsas, kuid Kõpu oma oli neist vaieldamatult kõige esinduslikum ja multifunktsionaalsem. Paraku pole teada, kes on selle tähelepanuväärse hoone projekteerinud ja ehitanud.
Kõpu kiriku tegevus katkes 1941. aastal, hoone jäi tühjaks ja lagunes. 1957. aastal muudeti hoone kultuurimajaks, ümberehituse käigus lammutati torn, kahe klassiruumi asemele tehti saal ning kirikuruumist lavaauk. Hoone toimis kultuurimajana 1996. aastani, mil tagastati kogudusele. Viimane polnud paraku elujõuline ja maja jäi jällegi kümneks aastaks kasutuseta seisma. Kõpu külaseltsi eestvõttel renoveeriti hoone 2008-2015 arhitektuuribüroo Allan Strus projekti järgi taas rahvamajaks.
Koostas ja pildistas Hanno Talving.