1948. aastal esitas Johannes Hint idee kasutada silikaatbetooni tootmisel desintegraatorit ehk löökveskit. Lubja ja liiva desintegraatoris jahvatamine pidavat tõstma materjalide keemilist akiivsust, mis omakorda pidi tõstma betoonelemendi tugevust. Ka toomisprotsess oli nõnda lihtsam, kuna lubja ja liiva jahvatamine sai toimuda koos (tavalise silikaatbetooni toomiseks tuli lubi ja liiv jahvatada eraldi kuulveskites). Uue materjali nimetuseks sai silikaltsiit.

 

Uurimis- ja katsetööd silikaltsiidi toomiseks algasid juba 1948. aastal Tallinna silikaattelliste tehases Kvarts. Esimesed silikaltsiidist eksperimentaalelamud valmisid 1950. aastate keskpaigas Tallinnas, mis tõid esile silikaltsiidi tugevusi ning nõrkusi. Näiteks individuaalelamu sai neist kokku monteerida enneolematu tempoga (24-32 autokraana tundi), kuid elamu lõpphind jäi individuaalehitajale kõrgeks, mainimata ka betoonelementide kõikuvat kvaliteeti ning kehva soojapidavust. Kuna hoone montaaž nõudis ka kraanade kohaletoomist, oli elamuid tunduvalt otstarbekam püstitada gruppidena ja mitte ühekaupa. Silikaltsiit on ehitusajaloolase Maris Mändeli hinnangul üks vastuolulisemaid ehitusmaterjale Eestis, mida ühtaegu kiidetakse ja sarjatakse ehitusinseneride poolt.

 

Silikaltsiit võinuks jääda lühikeseks peatükiks Eesti ehitustööstuse ajaloos. Ometi oli kolhoosides algamas ulatuslik industriaalse ehitustegevuse arendamine ja ehitusmahtude kasvatamine. Ehitusmahtute suurendamine sõltus ehitusmaterjalide tootmise tasemest, millest ajendatuna võeti vastu otsus alustada silikaltsiiditehaste projekteerimist ja ehitamist. Esimene käivitatud tehas oli Aravete kolhoosidevaheline silikaltsiiditehas (1966), mille toodangu kasutamiseks hakkas 1966. aasta augustis asutatud EKE (Eesti Kolhoosiehitus) projekteerimisbüroo koostama silikaltsiitelementidest monteeritavate tüüpprojektide kavandeid.

 

Pärimuse järgi üks esimesi kolhoosidele suunatud individuaalelamu tüüpprojekte, mille püstitamiseks oli mõeldud rakendada industriaalseid betoonelemente, oli seeria 66-21 (1966). Seeria arhitektina on nimetatud ära Boris Mirov, kes allikmaterjali põhjal koostas antud eksperimentaalse tüüpprojekti RPI “Maaehitusprojekti” tellimusel ja hoopiski vahtkukermiidist elementidele. 


Siiski hilisemad allikad ning ka pärimus seostab seeriat pigem silikaltsiitelementidega ning EKE projekteerimisbürooga, mille puhul võib oletada, et sama projektiseeria arendamises ja levitamises võisid osaleda mitu projekteerimisbürood.


Makett illustreerimaks elamu blokeerimisvariante

 

Eksperimentaalse tüüpseeria 3- ja 4- toalisi projektlahendusi loodi nii üksikelamuna püstitamiseks kui ka ridaelamuna kokku blokeeritult. Blokeerimiseks oli ka mitmeid võimalusi: sirges reas või diagonaalis, kahe kaupa või kümne kaupa, jne. Nõnda on taoliseid kokku blokeeritud lamedaid elamuid ristitud ka vaipmajadeks.


Näitlik asendiplaan ridamajana

 

Iga korter koosneb elamu- ja kõrvalhoone blokist. Elamublokis on elutuba, kaks kuni kolm magamistuba, köök, esik, kuivklosett ja sahver. Köögi alla on projekteeritud juurviljahoidla. Köögis on sisseehitatud köögimööbel. Magamistubade aknad avanevad tänava poole, elutuba ning köök tagaõue poole. Elutoast pääseb ka laudisega kaetud verandale, mis avaneb aiamaale. 


Kõrvalhoonesse on projekteeritud saun, garaaž, puukuur ja majandusruum-pesuköök. Garaaž on seejuures läbi sõidetav, et võimaldada autole ligipääsu ka aiamaale juhul, kui elamutest on moodustatud ridamaja. Kõrvalhoone võis seejuures ka ära jätta ning paigutada vajalikud ruumid kas keldrikorrusele või eraldiseisvasse abihoonesse.

 

Projektlahenduse vaadete ja põhiplaanide variandid

 

Tüüpseeria kujutas endast täiesti uut tüüpi maaelamut. Viimased kolhoosnikele suunatud individuaalelamute tüüpprojektid, mida avaldati veel 1959. aastal, järgisid üldpildis sõjajärgseid traditsionalistlikke ja stalinlikult rahvusromantilisi vorme. Oli ka viiteid sõjaeelsele funkarhitektuurile. Uus eksperimentaalelamu illustreerib aga visiooni kaasajastada maapiirkondade välimust. Tegu on enamjaolt Soomest tulnud nn karniisarhitektuuri näitega, kus elamu katus on lame ning ääristatud kitsa puitkarniisiga. Madal, maapinnale ligihoidev arhitektuur võis küll maastikus anda mõjusa efekti, kuid nende põhilised miinused on ebakompaktne hoonemaht, mis suurendab küttevajadust, ning suur ehitusalune pind, mis nõuab suurt krunti. Seetõttu püstitati individuaalehitajate poolt karniisarhitektuuri vaimus küll kahekorruselisi elamuid ning suvilaid, kuid ühekorruselised individuaalelamud jäid väljaspool kolhoose vähem levinuks.

 

Seeria 66-21 kujutas endast esimesi samme silikaltsiidi levitamises üle Eesti. Hetkel puudub aga täpne ülevaade kuivõrd laialdaselt jõudis antud tüüpseeria levida (autorile teadaolevad näited pärinevad kõik Põhja-Eestist: Läänemaa, Järvamaa, Lääne-Virumaa). Sealt edasi järgnevad juba rohkem tuntud projektiseeriad (Kullipesa, Ella, Toomas, Ants), mille näol jätkus silikaltsiidi kasutus individuaalelamute püstitamiseks nõukogude aja lõpuni. Selle tulemusena leiab tänaseni paljudest Eestimaa nurkadest hõlpsasti äratuntavaid silikaltsiidist ühepereelamuid.

 

Antud tüüpprojekt on kaasatud ka tulevasse, 1960. aastate tüüpprojekte tutvustavasse näitusesse, mis saab järjeks 2024. aastal valminud stalini-aegsete ja -järgsete peremajade rändnäitusele. Päisepildis näidatud elamud on Vinnis säilinud ka tänaseni ning ka üsna edukalt ja äratuntavalt hoitud.


Seeria 66-21 Vinnis tänapäeval (Google Streetview)


Kirjutas Alois Andreas Põdra.

Kasutatud allikad: