Uus näitus! Individuaalelamute tüüpprojektid 1940. ja 1950. aastail

Uus rändnäitus, "Staliniaegsed ja -järgsed peremajad Eestis. 1940-1950. aastate tüüpprojektid" tutvustab temaatikat, mis puudutab suurt hulka majaomanikke Eestis. Kõnealuste tüüpprojektide järgi, või vähemalt nende arhitektuuri vaimus, on vaadeldaval perioodil Eestis püstitatud ligikaudu 35 000 eramut. 

Näitus on loodud mõttega juhtida tähelepanu nende majade esialgsele arhitektuurile. Autorid Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi kutsuvad üles mõtlema, kas meie ehituspärandi hulka kuuluvad vaid rehemajad ja muud väärtuslikuks tunnistatud mälestised ja miljööalades hooned, või leidub väärtuslikku ka sellise „tavalise ja igava“ arhitektuuri hulgas?

Individuaalelamu kui eluasemekriisi leevendaja

Tingituna nõukogude okupatsioonivõimu suutmatusest rahuldada II ms-järgset elamispinna nõudlust, võimaldati kodanikel ise püstitada endale eluasemeid. Antud ühepereelamuid nimetatigi nõukaajal "individuaalelamuteks" või "individuškateks". Kuigi taoline eraomanduslik eluase oli vastuolus nõukaaegse kooperatiivse elamise ideaaliga, olid nad möödapääsmatu meede eluasemekriisi leevendamiseks. Tüpaažilt võis individuaalelamu olla kas eraldiseisev, paariselamu või hilisemal perioodil ka ridaelamu. Kehtestati ka toetusmeetmeid, nagu tasuta ehituskrunt, riiklikud laenud, soodustatud ligipääs ehitusmaterjalidele, jne. Ehitustöid pidi aga teostama individuaalehitaja ise, kasutades vajadusel mitteametlikku abitööjõudu (pereliikmed, sugulased, tuttavad).

Ülevaade projektitüüpidest

Esimese sammuna tuli valida ehituskrunt vastavalt piirkonna üldplaneeringule. Kui krunt sai kinnituse ning ka üles mõõdistatud, väljastati ehitajale arhitektuur-planeerimisülesanne, mis kirjeldas tulevase elamu nõudeid ja piiranguid (nt. korruselisus, katuse kuju, jne). Seejärel oli aeg valida ehitusprojekt. Individuaalehitaja jaoks olid saadaval kolme tüüpi projekte: tüüpprojektid, korduvkasutusprojektid ja arhitekti koostatud individuaalprojektid. 

Tüüpprojektid ja korduvkasutuseks soovitatavad projektid koostati sageli kas suunatud arhitektuurivõistluste tulemuste või linnarhiivides leiduvate projektide põhjal, mis seejärel avaldati kas albumite või brošüüride kujul. Taoliste projektide tugevused olid „nende läbimõeldud ja otstarbekas lahendus, juhuslikkuse momendi puudumine projekti kvaliteedis, projekti raskusteta kinnitamine ja lõpuks projektmaterjali tunduvalt madalam hind“. 

Individuaalprojekte koostasid enamasti arhitektid või ehitusinsenerid, kuigi 1950. aastate lõpuni oli ehitajal lubatud projekte ka ise kavandada. Erinevalt kavandati projekte linna- ja maainimeste jaoks arvestades nende elanike igapäevavajadusi (näiteks köögi välisukse, sahvrite ja teiste hoiupaikade suurust, pesuruumi olemasolu ja paigutust, jne.)

Nõukaajale omased pinnanormid said teadaolevalt alguse 1948. aasta seadusega „Kodanike õigusest osta ja ehitada individuaalelamuid“, mille kohaselt tohib individuaalelamutes olla kuni 2 korrust ning kuni 5 eluruumi. Seadus sai 1958. aastal tänini legendaarse täpsustuse, mille kohaselt elamispind (ehk peamiselt eluruumid) ei tohi edaspidi ületada 60 m² edaspidi rajatavates individuaalelamutes. Täpsustuse tingis tõenäoliselt 1950. aastate keskpaigast alguse saanud elamuehituse industrialiseerimine, mille taustal hakkas individuaalehituse „ebaökonoomsus“ uute elamispindade rajamisel võimudele silma torkama.

1950. aastate esimese poole lõpuni oli valida kahte liiki elamuid: kõrgekaldelise katusega elamud ning madalakaldelise katusega ühekorruselised elamud. Neist levinumad olid kõrgekaldelise katusega elamud, kus pööningukorrusele oli paigutatud ka eluruume. Madalakaldelise katusega ja katusekorruseta elamuid sai püstitada küll kiiremini ja odavamalt, aga seal puudus eluruumide laiendamise võimalus pööningukorrusele. 

Täis-kahekordseid, sõjaeelse funkarhitektuuri vaimus elamuid hakati ehitama alles 1950. aastate teisest poolest, mida on seostatud nn sulaaja vabama õhustikuga.

Esimene tüüpprojektide seeria avaldati voldikute kujul ENSV Arhitektuuri Valitsuse poolt juba 1946. aastal, mida hakati igal aastal täiendama. Esimene tüüp- ja korduvkasutatavate projektide kaheosaline album koostati aga 1954. aastal (27 projekti). 1956. aastal sai album ka kolmanda osa (23 projekti). 1954. aastal avaldas ka ENSV Põllumajanduse Ministeerium rikkalikult illustreeritud kolhoosielamute albumi, mis sisaldab 1953. aastal korraldatud konkursi tulemusi. 

1950. aastate lõpus avaldati maapiirkondade individuaalehitajatele mõeldud tüüpprojektide „E-seeria“, mis sisaldas siiski vähe uudsust, kuna enamik projekte pärinevad lähemal vaatlusel hoopiski varasematest albumitest. Tüüpprojekti tähistati sageli kas numbri ja täheühendiga (nt. E-21, T-19-K, jne.) või lihtsalt numbriga (nt. 166-5, projekt 5, jne.). Samas takistab projektide eristamist asjaolu, et projektid võisid rännata ühest voldikust või projektialbumist teise, mille käigus esialgne nummerdus kas kaotati ära või loodi vanemast projektist väikeste kohandustega „uus“ projekt. Ka projektide arhitektid muudeti 1950. aastate keskpaigast anonüümseks.

Kirjeldatud olude taustal koostatud tüüp- ja korduvkasutusprojektid on eksponeeritud meie uuel rändnäitusel, kus on esindatud nii kasutuseta jäänud kui ka laiemale käibele läinud projekte. Iga projekti kohta on toodud välja fassaadivaade, esimese korruse plaan ning näide reaalselt teostatud majast (kui seda on leidunud). 

Visuaalse poole pealt on kõik projektid üle joonistatud ühtse graafikaga, võimaldades neid paremini omavahel võrrelda. Mõni maja on suurem, teine on väiksem. Mõni on detailse fassaadiga, teine aga lihtsa fassaadijaotusega. Siiski neist paljusid iseloomustab üllatavalt tasakaalustatud proportsioon ja tundlik stiilikeel, mille kvaliteet väärib esile tõstmist.

Tüüpprojektide väljakutsed

Tüüpprojekte võib tänava pealt olla keeruline tuvastada, kuna väga sageli on projekt võetud ehitusel pigem vaid aluseks. Olude sunnil jäeti ära fassaadidetaile, vaheseinu, muudeti aknaid, katuseuuke, ehitusmaterjale jne., mis mõnikord tingis ka mõnevõrra kohmaka välisfassaadi.

Kindlasti raskendas hea kvaliteedi saavutamist ka individuaalelamute pikk ehitusaeg. Kuigi esimese ehitusetapi lõpule viimiseks anti ehitajale vaid kolm aastat, võis maja lõplik väljaehitamine kesta ka 10 aastat või kauemgi. Esimese ehitusetapi lõpetuseks pidi ehitajal olema valmis üks eluruum, köök, kemmerg, välisviimistlus ning tänavapoolne krundi piire. Seetõttu jäid kõrgekaldelise katusega majade pööningukorrused sageli aastakümneteks välja ehitamata.

Tänase seisuga ei pruugi kõikide eelpool mainitud asjolude sunnil esialgne heade proportsioonidega ja huvitavate detailidega arhitektuur tänavalt vaadates enam välja paista. Küll aga on rohkesti käsil nende hoonete renoveerimist, kus on oht hoone projektikohast välimust arvestamata maja arhitektuuri veelgi moonutada. 

Seega sai näituse sõnumiks juhtida antud perioodist majade omanike tähelepanu oma majade esialgsele arhitektuurile. Ehk õnnestub leida sealt inspiratsiooni või paremat mõistmist maja tulevikku planeerides. Nagu alguseski sai mainitud, puudutab näituse temaatika Eestis ligi 35 000 majaomanikku ja nende peresid. Nii mõnigi külastaja võib seega tunda ka äratundmisrõõmu!

Näituse sisu koostajateks on Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi, kuraatoriks on Elo Lutsepp.

Väljapanekuga saab tutvuda Kolu kõrtsi talli all kuni 22. aprillini ehk vabaõhumuuseumi talvehooaja lõpuni.

Näituse valmimist on kaasrahastanud teadusarendusprojekt LIFE IP BuildEST.

#BuildEST #renoveerimismaraton #lifeproject