Ülevaade magasiaitadest
Näljahäda ja kevadise
külviseemne puuduse vältimiseks seati siin-seal Euroopas juba alates 12.
sajandist sisse vilja tagavaraaitade ehk magasinisüsteem. Ka Eesti aladel olid
viljaikaldused üsna tavalised, 18-19. sajandil kordusid need näiteks keskmiselt
7-8 aasta järel. Magasiaitu püüti siin sisse seada juba Rootsi ajal, mil
kuningas Karl XII andis 1698. aastal korralduse asutada Liivimaal talurahva
jaoks viljamagasinid. Korraldus oli tingitud aastatel 1695-1697 aset leidnud nn
Suurest Näljast, mille käigus suri nälga ja sellest põhjustatud haigustesse
hinnanguliselt 75 000 inimest. Puhkenud Põhjasõja tõttu ei jõutud kuninga
käsku ellu viia ning kogu maad hõlvav süsteem käivitus alles 19. sajandi algul.
29. novembril 1799 andis keiser Paul I välja ukaasi, millega pandi viljatagavara loomise ja ületalve hoidmise kohustus talupoegadele üle kogu Vene impeeriumi. Kõikides kroonu-, kiriku- ja eramõisates tuli asutada magasiaidad, kus iga meeshinge kohta tuli hoiustada kolm setverti rukist (1 setvert = 209,91 liitrit) ja kolm setverikku suvivilja, millest pool otra ja pool kaera (1 setverik = 26,2 liitrit). Selle vilja pidid aita tooma talupojad ise ning kindlatel päevadel oli võimalik aidast vilja laenutada, mis tuli sügisel protsendiga tagasi tuua.
Esmalt koguti vili
mõisaaitadesse, kuid peagi hakkasid talupojad ise oma kuluga valdadesse
magasiaitu ehitama. Esialgu olid magasiaidad puidust, kuid need olid
tuleohtlikud ja ebaturvalised, mistõttu püstitati hiljem magasiaidad peamiselt
maa- või paekivist, harvemini ka tellistest. Algul püstitati magasiaidad pigem
mõisate keskustesse, kuid kui kogukonnaseadusega 1866 eraldati valla- ja
mõisamaad, tuli ehitada ka uued magasiaidad mõisasüdametest eemale valla maale.
Sõltuvalt vallas elavate hingede arvust olid magasiaidad erineva suurusega, ka erinesid need teostuse poolest: leidus lihtsaid ja tillukesi hooneid kui ka väga suuri ning uhkete sammaste ja kaaristutega magasiaitu. Kuna magasiaitades hoiti talupojaühiskonna ühte väärtuslikumat kapitali ehk vilja, siis olid hooned ehitatud maksimaalselt varguskindlaks, mistõttu puudusid neil tihti aknad või olid need siis väga väikesed ja trellitatud, samuti olid mitme luku ja latiga suletavad paksud, tihti rauast või plekiga üle löödud uksed.
Muhu-Suurevalla magasiait
Eesti magasiaitade hulgas on kahtluseta kõige suurejoonelisem Piiri külas paiknev Muhu-Suurevalla (ka Muhu-Suure) magasiait. Üheksa võimsa kaaristuga ca 13 × 46 meetri suurune plekk-katusega maakivihoone püstitati kohalike Muhu meeste poolt 1896. aastal ning on sealse ehitustraditsiooni üks silmapaistvamaid näiteid. Hoone esifassaadil on kasutatud ainult tumedat graniitkivi, mille soliidsust rõhutab heledast dolokivist kvaaderdus. Samal ajal on magasiaida otsaseinad laotud mitmevärvilistest maakividest ning oma aktsendi annab hoonele ka karniisidel kasutatud punastest tellistest triip. Kahjuks on hoone ilmet oluliselt rikutud nõukogudeaegsete juurdeehituste ja kaaristu kinnimüürimisega.
Kuna Muhu-Suurevalla arhiiv on hävinenud, pole paraku teada magasiaida plaani autori ega tööd juhtinud ehitusmeistri nimi, kuid omaaegsete ajalehtede andmetel läks ehitus maksma märkimisväärsed 12 000 – 13 000 rbl. Omaette küsimus on, kas selline väljaminek ja nõnda suure hoone oli vallale otstarbekas? 1903. aastal paiknes magasivili ainult hoone ⅓ osas ning ⅔ osa sellest seisis tühjalt, mistõttu kaalus Muhu-Suurevalla volikogu aida ümberehitamist ministeeriumikooliks. See plaan siiski ei teostunud, kuid juba 1906. aastast pärinevad teated, et magasiaida tühjas osas on Muhu karskuse selts „Kevade“ korraldanud piduõhtuid.
20. sajandi algul minetasid magasiaidad tasapisi oma tähtsuse ning võimud andsid 1904. aastal Balti kubermangudele loa magasiaitade likvideerimiseks. Ka Muhu-Suurevalla tagavaravili müüdi 1913. aasta kevadel oksjonil ning tühjaks jäänud hoone ehitati ümber seltsimajaks, mis avati pidulikult 3. novembril 1913. Rahvamaja funktsioone täitis hoone kuni 2009. aastani, praegu asuvad siin Muhu puidukoda ja taaskasutuskeskus.
Koostas Hanno Talving