Käsitöölise talu 19.-20. sajandi vahetusest
Rõuge kihelkonnast pärit Sepa talu tutvustab Lõuna-Eesti sepa majapidamist. Hooned toodi muuseumisse 1987-1997, talu avati külastajatele 1999.
Võrumaa väiketalul oli kehvapoolset maad u 10 ha. Peamise sissetuleku andis sepatöö.
Tänu Eesti majanduses 19. sajandi teisel poolel toimunud muutustele arenes maakäsitöö kiiresti. Ka põlisel ametmehel külasepal tõusis töö hulk, kuna taludes võeti kasutusele paremad rauast tööriistad ja põllutöömasinad. Nii olid heast sepast huvitatud Palometsa küla peremehed aidanud Sepa talu majapidamist sisse seada, andes hoonete ehitamiseks palke.
Elamu-laut on ehitatud 1880.-1890. aastail (laudaosa uuem) Sepa talus Palometsa külas Kasaritsa vallas Rõuge kihelkonnas. Hoone toodi muuseumisse 1987. Varem Sänna mõisa sepaks olnud Peep Haraku ja tema mõisa toatüdrukust naise Liisa väikeses elumajas pääseb kojast sahvrisse ja kööki, sealt edasi ahtasse kambrisse. Külgeehitatud kõrvalhoone katuse alla mahuvad väike laudaruum lehmale-lambale, sealaudake ja nende vaheline vahelik, mida kasutati hoiuruumina.
Saun on üle toodud samuti Palometsa Sepa talust 1987. Pisike suitsusaun koosneb esikust ja leiliruumist, kus tellistest kerisahjul saab suures pajas vett soojendada.
Sepikoda pärineb Kasaritsa vallast Rõuge kihelkonnast, praeguselt Võru linna piirilt; selle ehitusaeg on teadmata. Palkhoone tõi kuskilt lähedusest Võrru viiva tee äärde 20. sajandi algul Vastseliina kandist pärit Jaan Mõõk. Viimane oli kuulus hobuserautaja, kes rautas sõjaväe hobuseid, aga muidugi ka regesid-vankreid. Ta tegi häid vikateid, nuge, adraraudu jm. Mõõga Jaanil olid enamasti õpipoisid, kellelt ta nõudis korralikku tööd.
Joonis
1 – elamu-laut, 2 – saun, 3 – sepikoda, 4 – kaev
Kas teadsid?
- Käsitöölised olid tihti pärit väiketaludest või maata rahva hulgast. Sepp Peep Harak oli arvatavasti Palometsa Iisaku talu noorem poeg.
Ka Peep Haraku poeg Jaan Harak oli meistrimees. Oskas sepa- ja pottsepatööd, ehitas, õmbles vajadusel ülikonna valmis ning oli ka külaarst.
- Varem tuli sepa juurde minnes kaasa võtta oma raud ja süsi ning töö eest tasuda moonaga, 20. sajandil tasuti sepale rahas.