Sepa talu

Uus ekspositsioon Sepa talus - varane kolhoosiaeg

2025. aasta mais tegi 19.-20. sajandi vahetuse Lõuna-Eesti külasepa elu kujutav Sepa talu Eesti Vabaõhumuuseumis ajahüppe 1950. aastate algusesse ehk varasesse kolhoosiaega. Täpsemalt aastasse 1952, tumedasse ja raskesse aega enne Stalini surma.

Nõukogude perioodi kajastamine kolhoosi korterelamu näol jäi ühekülgseks ja tekitas Eesti Vabaõhumuuseumis uue „rääkimata loo“ – vajaduse kõnelda ka nõukogulike ühismajandite algusaegadest, kollektiviseerimisest kui senise maaelu ja peremehetunde hävitajast, küüditamisest, pealesunnitud valikutest, kolhooside algusaastate hirmudest ja eluraskustest, lõhest räige propaganda ja karmi elutegelikkuse vahel ning senise mõtteviisi ja elukorralduse murenemisest.

Selle keerulise ja vastuolulise loo rääkimiseks saigi ühest endisest külasepast kolhoosisepp, kes pidi uue korra tingimustes hakkama saama ja kohanema.

Keerulisele ajastule omastest nähtustest kõneldakse Sepal vihjamisi läbi tubase detailirikka väljapaneku ja õueala. Videod sepikojas ja elamus avavad tausta külasepast kolhoosisepaks saanud Jaan Haraku kaudu.

Tähelepanelik külastaja leiab peidetud vihjeid veelgi. Olgugi, et Sepa esitab ajastust üldistuse, on siin paljuski toetutud ka talu kunagiste elanike, perekond Haraku, loole.

Kolhoosi korterelamuni viival külastajateekonnal annab Sepa talu uus ekspositsioon suurema üldistuse ja mõttelise tausta nõukogudeaegsele sundkollektiviseerimisele Eestis.

Talu ajaloost

Rõuge kihelkonnast pärit Sepa talu hooned toodi muuseumisse 1987-1997, talu avati külastajatele 1999 ja kuni 2025. aasta maikuuni esitleti seal käsitöölise talu 19.-20. sajandi vahetusel. Võrumaa väiketalul oli kehvapoolset maad u 10 ha. Peamise sissetuleku andis sepatöö.

Elamu-laut on ehitatud 1880.-1890. aastail (laudaosa uuem) Sepa talus Palometsa külas Kasaritsa vallas Rõuge kihelkonnas. Hoone toodi muuseumisse 1987. Varem Sänna mõisa sepaks olnud Peep Haraku ja tema mõisa toatüdrukust naise Liisa väikeses elumajas pääseb kojast sahvrisse ja kööki, sealt edasi ahtasse kambrisse. Külgeehitatud kõrvalhoone katuse alla mahuvad väike laudaruum lehmale-lambale, sealaudake ja nende vaheline vahelik, mida kasutati hoiuruumina.

Saun on üle toodud samuti Palometsa Sepa talust 1987. Pisike suitsusaun koosneb esikust ja leiliruumist, kus tellistest kerisahjul saab suures pajas vett soojendada.

Sepikoda pärineb Kasaritsa vallast Rõuge kihelkonnast, praeguselt Võru linna piirilt; selle ehitusaeg on teadmata. Palkhoone tõi kuskilt lähedusest Võrru viiva tee äärde 20. sajandi algul Vastseliina kandist pärit Jaan Mõõk. Viimane oli kuulus hobuserautaja, kes rautas sõjaväe hobuseid, aga muidugi ka regesid-vankreid. Ta tegi häid vikateid, nuge, adraraudu jm. Mõõga Jaanil olid enamasti õpipoisid, kellelt ta nõudis korralikku tööd.

Joonis

1 – elamu-laut, 2 – saun, 3 – sepikoda, 4 – kaev

Kuraator: Maret Tamjärv

Töörühm: Liili Aasma, Kert Arukaevu, Anneli Banner, Dagmar Ingi, Enn-Erik Ehelaid, Kadi Jentson, Anita Jürson, Helena-Grethel Kask, Tanel Kivilo, Kersti Klaan, Jaak Kõiva, Ülle Kõpper, Astra Kütt, Marike Laht, Joosep Metslang, Andrus Misjurin, Artjom Nekljudov, Mati Noode, Hardi Ojaste, Villem Oras, Harle Poomann, Sille Siidirätsep, Alvar Sirkel, Hanno Talving, Tõnis Tamm, Tanel Veeremaa, Helmut Välja

Videod: Blueray OÜ

Täname: Anne Linde, Oskar Mikk Meen, Kristi Pumbo, Juhan Sihver

Sepa talu ekspositsiooni kontseptsioon on koostatud teadusprojekti “Maaelu muutused ja argielu Eesti külas varasel kolhoosiajal“ raames, mida on rahastatud Kultuuriministeeriumi valdkondliku teadus- ja arendustegevuse eelarvest. Ekspositsiooni teostamist toetab Eesti Kultuurkapital.

vahe