Maale
ehitatud kortermajade elanikele andis ühismajand tavaliselt toidupoolise
kasvatamiseks kasutada maalapikese. Enamasti mõõdeti kõikidele soovijatele välja maatükid kusagil
asula piiril asuvas põlluservas. Need jäid aga ebamugavalt kaugele ja
võimalusel rajati peenramaad ikka elumajale lähemale. Igal perel oli oma lapike
ja nendel kasvatati kõike häda- ja meelepärast: kartulit, sibulat, porgandit,
kurki, herneid, ube, tilli ja lilli. Sageli istutati sinna ka mõni viljapuu ja
marjapõõsas, lisaks veel maasikapeenrad ja vaarikaread. 1970. aastatel ilmusid
kortermajade juurde ka kilemajad tomatite kasvatamiseks. Oma peenralt tuli
toidulisa, aga näpud mullas aiamaal nokitsemine aitas maainimestel ka linna
moodi korteris elades sidet looduse ja maaeluga hoida.