Seistes Sassi-Jaani talu väravas, on aiaga ümbritsetud talukompleks otse sinu ees. Kruusatee pool, mõlemal pool väravat piirab talu roigasaed, kus vitstega ühendatud teibapaaride vahele on kaldu asetatud hirred ehk roikad. Õueala kaugemat osa piirab rõhtlattidest aed. Väravaava asub õueala vasaku nurga pool ja on umbes 2 meetrit lai. Värav on kinnitatud parempoolse väravaposti külge ja on sissepoole avatud. Värava vasakus servas on eriline lükand-jalgvärava osa. Jalgväravat liigutada pole aga võimalik.
Talukompleksi kuuluvad ait, näidisaed, laut, suveköök-püstkoda, rehemaja ja kooguga kaev. Ait, laut ja rehemaja on palkseinte ja kelpkatuse tüüpi rookatusega. Kelpkatus on katusetüüp, millel on kõik 4 külge kaldu ja otsaseintes on katuseharja all kolmnurksed avad. Ait, laut ja rehemaja paiknevad õueala servades, pikemate esikülgedega neist moodustuva siseõue poole. Siseõu on vasakult paremale umbes 30 meetrit lai ja värava vastasserv jääb umbes neljakümne meetri kaugusele.
Õueala vasakus servas on ait ning vasakus tagumises nurgas näidisaed ehk kapsamaa. Õue vastasserva jääb laut ning paremasse tagumisse nurka suveköök-püstkoda. Õueala paremas servas paikneb rehemaja. Siseõue keskel lauda ees on kooguga kaev. Siseõu on kaetud muruga ning kindlaid teeradasid hoonete vahel ei ole. Samuti võib õuel olla palju mutimullahunnikuid.
Taluväravast aidani
Õuealal võib värava läheduses seista roigastest püramiid, millel puust alusele kinnitatud tahvel. Tahvlil on tekst talu toimetuste kohta. Küsi toimetuste kohta teavet talu perenaiselt-peremehelt, sest teksti tahvlil muudetakse.
Alustamaks talu hoonetega tutvumist päripäeva, liigu taluväravast kella üheteistkümne suunas paarkümmend sammu, kuni jõuad aida esikülje nurgani.
Ait
Aidahoone paikneb õue vasakus servas, pikema esiküljega siseõue poole. Lühem otsasein jääb värava suunas.
Ait ehitati 18. sajandi lõpus Sassi-Jaani talus Kullamaa külas Kullamaa kihelkonnas. Algne hoone toodi muuseumisse aastal 1960. See hävis tulekahjus aastal 1984 ja taastati aastatel 1986 -1989.
Aida kirjeldus väljast
Aidahoone on umbes 20 meetrit pikk ja 7 meetrit lai. Ilma akende ja alusmüürita palkseintega hoone toetub maa peal olevatele suurtele kividele. Ait ehitati alati maapinnast kõrgemale, et õhk põranda alt läbi käiks ja niiskus väärt kraami ei kahjustaks. Aida siseõuepoolsel esiküljel on 3 ust. Aida uksed on madalad, umbes ühe koma kahe meetri kõrgused. Uste ees, kogu aida esikülje pikkuselt, on rookatuse all, esiküljest sissepoole umbes meeter sügav ulualune. Ulualuse põrand ehk aidamade on maapinnast umbes neljakümne sentimeetri kõrgusel. Ulualusel puudub lagi, sealt näeb tühja aidapealset ja rookatuse sisemist poolt.
Tähelepanu! Aida rookatuse alumine serv ulatub väga madalale, umbes ühe koma seitsme meetri kõrgusele. Ole aidamademele astudes ja liikudes ettevaatlik! Ulualuse kohale ulatuvad aidalagede palgid on küllaltki madalal.
Ulualuse vasakus nurgas on pink
ja paremas nurgas
käsikivi. Kui on soovi, siis võib proovida
käsikivi ringi ajada.
Aidamademel liikudes ole ettevaatlik ja püüa hoida välisservast kaugemale, aida
uste poole.
Aitade kirjeldus seest
Aitades on ees nöörid ja neisse külastajad sisse minna ei saa. Võid aga küsida perenaiselt või peremehelt näha aitades leiduvaid huvitavaid eksponaate. Näiteks piipkann, võimännas, võikirn või pudrumänd.
Kolmeruumilises aidas oli hoiul kõik talupere eluks tarvilik – vili, toidutagavarad ja rõivad.
Kõige vasakpoolsemas aidaruumis hoiti riidekraami. Siin on suured kirstud, õlgedest punutud ja haavapuust painutatud ümarad vakad. Neis olid tallel rõivad, kootud kangad, ketramist ootavad vill ja lina. Riideaidas hoiti ka erinevaid naiste käsitööriistu.
Keskmine aidaruum oli toidukraami jaoks. Siin on erineva otstarbega puunõud toidu säilitamiseks või töötlemiseks.
Parempoolne ruum on viljaait, kus suurtes kirstudes, tünnides ja puutüvest õõnestatud nõudes säilitati talupere leiva- ja seemnevilja. 19. sajandi algul kasvatati Eestimaal peamiselt rukist, otra, nisu ja kaera, samuti herneid ja ube. Kahesaja aasta eest oli üsna tavaline, et sügisel varutud saak kippus kevadtalvel lõppema ning siis tuli nälga kannatada. See sundis toidu üle täpset arvestust pidama. Aitades varjuloleva vara üle valitsesid peremees ja perenaine ning ilma nende teadmata ei võinud keegi aita minna. Ainsaks, kel oli vaba voli omatahtsi sisse-välja käia, oli hiirekuningas kass. Tema tarbeks on aidauste ja alumise seinapalgi sisse lõigatud augud.
Viljaaida ukse kohale on seina lõigatud liblikatiivaliselt 3 paari kolmnurkseid avasid. Need avad olid ruumi tuulutamiseks.
Aidahoonest vankrikuuri
Kui seisad ulualuse põrandal, astu sellelt maha. Liigu piki sinust vasakule jäävat aidahoone esikülge selle parema otsa poole. Aidahoone paremas otsas, sama katuse all, on vankrikuur, kus hoiti peamisi sõiduvahendeid ja põllutööriistu – vankreid, atrasid, äkkeid ja hobuseriistu. Kuuri esikülje keskel on kahe poolega uks.
Vankrikuuri kirjeldus seest
Muldpõrandaga kuurialune on ilma laeta, paistab aitade laepealne ja rookatuse sisemine pool. Kuuri paremas, näidisaia poolses otsaseinas ja tagumises seinas on aknaavad. Kuuris on ruumi keskel vanker. Seintel ripuvad vikat, koot ja muud erinevad põllutööriistad. Vasaku seina külge on kinnitatud kaks väga pika puuvarrega ehk künnipuuga atra. Uksest paremal on seina vastu toetatud 2 vankriratast. Nende kohal ripub infotahvel maaharimise ajaloo kohta Eestis.
Vankrikuurist näidisaiani
Aidahoone paremast esinurgast algab lattaed. Aed on umbes 10
meetrit pikk ja ulatub kuni lauda vasaku esinurgani. Aia keskel on umbes kahe
meetri laiune väravaava, kust pääseb näidisaeda. Lattaed moodustub püstpostide
vahele asetatud kolmest rõhtlatist, mis toetuvad siduste peale.
Ettevaatust! Lattaias on x-tähe kujuliselt risti pandud turritavad okstest
tugipuud!
Seistes seljaga vankrikuuri ukse poole, liigu kella kümne suunas 5 - 6 sammu, kuni jõuad lattaia väravaavani. Värav on vasaku väravaposti küljes ja avatud näidisaia poole.
Näidisaed ehk kapsamaa
Kapsamaa paikneb taluväravast vaadatuna õueala vasakus tagumisest nurgas, aidahoone ja lauda vahel oleva lattaia taga. Lattaia väravaavas seistes on kapsamaa vasakult paremale umbes 20 meetrit lai ja vastasserv jääb umbes kahekümne viie meetri kaugusele. Kapsamaa on ümbritsetud madala maakiviaiaga.
Siin kasvavad koos erinevad põllu- ja aiakultuurid – teraviljad, kiutaimed, kartul ja köögiviljad. Näha saab nii vanemaid toidutaimi nagu oder, hernes, kapsas ja naeris, mida kasvatati taludes juba iidsetel aegadel, aga ka uuemaid nagu tomat, aeduba ja suvikõrvits, mis said koduaedade tavalisteks asukateks alles 20. sajandi jooksul. Peenardel kasvavad ka tatar, tubakas, lina ja lääts, mida tänapäeval kohtab aedades ja põldudel harva.
Kapsamaa väravaavast otse, mõne meetri kaugusel, peenramaa servas, on omalaadne mutipeleti - umbes kolme meetri pikkune latt on maas püsti. Lati otsas on tiivikuga tuulelipp. Tuule mõjul pöörlevad tiivikulabad tekitavad latis võnkeid, mis maasse kandudes väidetavalt peletavad mutte. Mutipeleti toime tõestuseks on see, et kui õuealal on hulgaliselt mutimullahunnikuid, siis kapsamaal neid ei ole.
Kapsamaa väravaavast laudani
Seistes näidisaia väravaavas, seljaga kapsamaa poole, liigu kella kümne suunas 5 - 6 sammu, kuni jõuad lauda esiküljeni.
Laudahoone
Taluväravast vaadates paikneb laudahoone siseõue vastasservas. Hoone on pikema esiküljega siseõue ning ühtlasi taluvärava poole.
Laut ehitati 1820. aastail Althärma talus Jõeääre külas Märjamaa kihelkonnas. Muuseumisse toodi ja püstitati see aastail 1960-1961. 1803. aasta vakuraamatu ehk maksuraamatu järgi oli Sassi-Jaani talul 3 hobust, 2 härga, 2 lüpsilehma ja 3 mullikat ehk noort veist. Peeti ka sigu, lambaid ja kanu.
Laut on umbes 20 meetrit pikk ja 9 meetrit lai. Palkseinad on kahe meetri kõrgused ja rookatus umbes nelja meetri kõrgune. Ettevaatust! Rookatuse serv ja sarikate otsad ulatuvad madalale, umbes ühe koma seitsme meetri kõrgusele!
Laudahoone alusmüür on pae- ja maakividest. Esiküljel on kaks ja tagaküljel üks väike kahe ruuduga aken. Laut on kolmeruumiline ning selle keskel asub avatud varjualune ehk vahelik, kus hoiti tööriistu ja sõiduvahendeid. Ilma laeta ja põrandata vahelik on umbes viie meetri laiune ja ulatub lauda kinnise tagaseinani. Tagaseinas on piitade vahel äratõstetavad rõhtpalgid, et vajadusel tekitada lai ukseava. Vahelikus paikneb regi ja seal võib olla ka muid sõidu- ja põllutööriistu. Kahel pool rege on tagaseinas infotahvlid karjakasvatuse ajaloost ja karjalapse elust.
Kahele poole vahelikku jäävad laudad, mille uksed avanevad vahelikku. Laudaruumides saad tutvuda erinevate taluloomade elusuuruses plastkujudega. Plastkujud on tasapinnalised ja riputatud erinevatele kõrgustele. Igas laudaosas on ühe plastkuju peal kirjas lühitutvustus antud talulooma ajaloost.
Laudaruumid on poolpalkidest lagede ja muldpõrandaga. Vahelikust vasakul on kaheosaline laut. Neist vasakpoolne ruum oli lammastele ja parempoolne sigadele. Lamba- ja sealaudal on sagarhingedega pöörduksed. Sagarhing on piida külge kinnitatud kannapost, mis toetub puust alustoele ja on ülevalt kinnitatud oksast painutatud klambriga. Lävepakud on kõrged.
Vasakul paikneva lambalauda keskel on väike aedik. Laest ripub alla 2 lambakuju. Seintel on suured vanaaegsed fotod lambakarjast mere ääres ja karjamaal.
Paremal asuva sealauda keskel on seaküna. Laest ripub paar seakuju. Seintel on suured vanaaegsed fotod sigadest taluõuel.
Vahelikust paremal on laudaosa hobustele ja lehmadele. Loomalauda suurel kahe poolega väraval on raudhinged. Ettevaatust! Väravate põiklatt võib olla värava küljes ja umbes rinna kõrgusel pikalt välja turritada. Laudal lävepakku ei ole. Loomalauda vasakus osas ripuvad laest lehmakujud. Vasaku seina ääres on söödasõim. Ruumi paremas osas ripuvad hobuste ja kanade-kukkede kujud. Seintel on suured vanaaegsed fotod lehmadest taluõuel ja hobustest põllul.
Laudast suveköögini
Seistes seljaga lauda esikülje poole, pööra vasakule. Liigu piki sinust vasakule jäävat hoonet selle nurgani. Siit algab lattaed, mis kulgeb samasuunaliselt lauda esiküljega.
Ettevaatust! Lattaias on x-tähe kujuliselt risti pandud turritavad okstest tugipuud!
Lattaed on umbes kümne sammu pikkune. Lattaia lõpus jõuad kahemeetri laiuse väravaavani otse ees. Väravaavast paremal jätkub lattaed piki õueala paremat serva kuni rehemaja vasaku esinurgani. Seistes väravaavas on otse sinu ees püstkoda. Selleni on umbes 15 sammu.
Suveköök – püstkoda
Püstkoda asub taluväravast vaadatuna õueala paremas tagumises nurgas, lattaia taga. Püstkoja uks on suunaga lattaia väravaava poole. Ukse ees on nöör. Külastajaid püstkotta ei lubata.
1870. aastail ehitatud suveköök on pikkadest lattidest koonusena kokku seatud püstkoda. Latid on umbes nelja viie meetri kõrgused. Sarnaseid püstkodasid on Eestis teada juba nooremast kiviajast. Uks ja ukse kohal olev püstkoja sein on tehtud laudadest. Algelise hoone keskel on maakividest ringikujuline lõkkease. Tuleaseme kohal rippuva paja ümber sai perenaine askeldada tuule ja vihma eest kaitstult. Tulekollet piirab püstkoja piirjoont järgiv meetrikõrgune maakivimüüritis. Suveköök oli kasutusel eeskätt suvel, mil eluhoone suures ahjus igapäevaseks toidutegemiseks tuld ei tehtud. Siin valmis söök perele ja loomadele, pesti pesu, keedeti seepi ja tehti muid majapidamistöid.
Suveköögist rehemajani
Seistes püstkoja ukse poole seljaga, liigu otse edasi umbes 15 sammu. Jõuad lattaia väravaavani. Pööra väravaavas vasakule ja liigu piki lattaeda vasakule.
Ettevaatust! Lattaiast turritavad välja okstest tugipuud!
Umbes kahekümne sammuga jõuad rehemaja nurgani.
Rehemaja
Taluväravast vaadatuna asub rehemaja õueala paremas servas.
Hoone paikneb pikema esiküljega siseõue poole.
Sassi-Jaani rehemaja esindab kõige vanemat kihistust Eesti taluarhitektuuris.
Rehemaja on eestlaste põline hoonetüüp. Selle teeb eriliseks asjaolu, et
inimeste eluaset kasutati ühtlasi ka vilja kuivatamiseks ja rehepeksmiseks.
Ristnurkadega palkhoone on ehitatud vaid kirvega, naelu kasutamata. Sassi-Jaani
rehemaja on ehitatud arvatavasti aastal 1803. Uhke hoone toodi muuseumisse
aastal 1959. Aastal 1984 hoone süüdati. Rehemaja taastati koopiahoonena ja
avati taas aastal 1993.
Rehemaja kirjeldus väljast
Rehemaja on umbes 30 meetrit pikk ja 10
meetrit lai. Palkseintega hoonel on rookatus ning maakividest madal alusmüür. Rehemaja
esiküljel on vasakul uks aganikku, sellest paremale jäävad rehealuse
väravad ja väravatest paremal on kahepoolega uks rehemaja eeskotta. Hoone tagaküljel on rehealuse tagumised väravad, mis
paiknevad esikülje väravatega vastakuti. Esikülje
paremas otsas on üks väike aken. Paremas, värava poole jäävas otsaseinas ja
tagumises pikemas küljes on kummaski samuti üks väike nelja ruuduga aken.
Rehemaja seinad on jämedatest kuusepalkidest,
üle kahe meetri kõrgused. Hoone rookatus on
seintest ligi kolm korda kõrgem, umbes seitsme
meetri kõrgune.
Ettevaatust! Katuse alumine serv on maast vaid umbes pooleteise meetri
kõrgusel.
Rehemajas on 5 ruumi – aganik, rehealune, rehetuba, kamber ja eeskoda.
Rehemaja vasakusse otsa jääb aganik. Aganikus hoiti viljapeksust üle jäänud väheväärtuslikke taimeosi ehk aganaid – tühje viljapäid ja pepresid. Aganiku väike uks on piida külge kinnitatud sagarhingega. Sagarhing on kannapost, mis toetub puust alustoele ja on ülevalt kinnitatud oksast painutatud klambriga. Aganik on külastajatele suletud.
Rehealune
Rehemaja esikülje keskosast veidi vasakul on rippväravad rehealusesse. Kahe poolega rippväravate ülaosas on puust aasad. Väravad ripuvad läbi aasade lükatud põikpuul. Rehealuse rippvärava piitadeks on alumiste seinapalkide külge jäetud puujuurikad. Kivipõrandaga rehealusel lävepakku ei ole. Suvel on väravad külastajatele avatud. Siin saab külastaja tutvuda erinevate väljapanekutega. Ruumi vasakus tagumises nurgas saab uurida palkehituse erinevaid ristnurki ja palgiotste liitmisi. Otse ees, vastasseina rehealuse tagaväravate juures, on laual rehemaja makett. Makett ei ole Sassi-Jaani rehemaja koopia. Parema seina ääres on näited erinevatest katusekatetest. Rehealuse keskel, nii vasakul kui paremal, on jalgadel seisvad klaasiga kaetud infotahvlid eesti taluarhitektuurist.
Rehemaja esikülje keskosast paremal on kahe poolega uks, mis on külastajatele avatud. Ukse kohal on katuseserv lõigatud veidi kõrgemalt, kuid pikemad inimesed peaksid siiski ettevaatlikud olema. Ukse ees on astmeks maakivi.
Tähelepanu! Lävepakk on väga kõrge ja ülemine uksepiit madal.
Rehemaja kirjeldus seest
Rehemajja sisenenud, jõuad eeskotta. Eeskoda on vasakult paremale pikk ja kitsas ruum. Sissepääsu vastasseinas on uks rehetuppa ja paremas seinas uks kambrisse.
Tähelepanu! Rehemajas sees on ruumide uksed samuti kõrge lävepakuga, umbes kolmekümne sentimeetri kõrgused, ja väga madala uksepiidaga, 1,4 meetrit kõrged.
Rehetuba
Rehetoa vasakus seinas on uks rehealusesse. Rehealuse ukse kohal on suitsuauk. Rehetoa vastasseina keskel madalal pisike aken. Rehetoa paremas seinas on uks kambrisse. Vasakul, rehetoa ja rehealusesse viiva ukse vahel on rehemaja tutvustavad stendid. Ruumis on vasakul pikk laud, pingid, vokk ja muud esemed.
Rehetuba oli ainus köetav ruum kogu suures hoones. Toa paremas nurgas kõrgub suur lahtise kerisega ja ilma korstnata helebeež reheahi. Selle kütmise ajal täitus tuba suitsuga, mis lasti välja ukse ja seinas olevate avade kaudu. Kütmine oli aeganõudev, kuid kuumaks aetud kerisekivid ja paksud ahjuseinad õhkasid veel mitu päeva sooja. Rehetoal on pisike nelja ruuduga aken ning kõrge lävega madal uks sellepärast, et mitte toasooja välja lasta. Siin elas ja töötas talviti kogu suur talupere, mis 19. sajandi algul koosnes enamasti kümnest kuni kaheteistkümnest liikmest. Süüa tehti ahju ees lahtisel tulel, leivad küpsetati ahjupõrandal. Magati pikkadel seinapinkidel, vahel ka ahju peal või partel.
Sügiseti kasutati rehetuba vilja kuivatamiseks. Selleks on rehetoa lae all parred – pikad peened palgid, mis toetuvad kahele jämedale talale. Viljavihud asetati püstiselt partele ja alustati reheahju kütmist. Kui vili oli kuiv, viidi see rehealusesse. Seal toimus rehepeks – terad peksti puust viljapeksuriistade vartade ja kootidega viljapeadest välja. Vastastikku paiknevate rehealuse väravate vahel tõmbetuules puhastati seemned aganatest puhtaks.
Rehetoast paremale jääb muldpõrandaga kamber. Kambri seintel on stendid Sassi-Jaanil elanud taluperede lugudega.
Rehemajast kaevuni
Kaev paikneb talu siseõue keskel, keskosast lauda poole. Seistes seljaga rehemaja poole, pööra paremale ja liigu piki rehemaja esikülge maja nurgani. Seistes esikülje nurgas, seljaga hoone poole, jääb kaev otse sinu ette. Sinna on umbes 30 sammu.
Kooguga kaev ehk vinnkaev
Jõudnud kaevuni, jäävad vasakule, taluvärava poole kaevurakked. Kaevurakked on kolme palgi kõrgused, veidi üle meetri kõrged. Kaevus vett ei ole. Raketest paremal, lauda pool, on püstine kõrge palk ehk kaevusammas. Samba ülemine ots on kaheharuline. Harude vahele toetub peenem pikk palk ehk kaevuvinn. Liikuva kaevuvinna kaevurakete poolses kõrgemas otsas ripub kaevukook puuämbriga. Kaevuvinna madalam ots on kinnitatud maas oleva puidust konstruktsiooni külge. Madal ots jääb lauda poole.
Kaevu juurest taluväravani
Seisa kaevuvinna madalama otsa juures nii, et kaevuvinn jääb sinust vasakule ja laudahoone on paremal. Liigu siit kella üheteistkümne suunas, kuni jõuad aidani. Pööra aida juures vasakule ning liigu piki aidahoone esikülge edasi kuni aida nurgani. Siit jääb taluvärav kella üheteistkümne suunas ning sinna on umbes paarkümmend sammu.