1. Rocca al Mare looduse õpperada Eesti Vabaõhumuuseumis.
2. Sassi-Jaani talu aiamaa vanade põllu- ja köögiviljadega.
Sassi-Jaani talu on muuseumi õppetalu, kus tutvustatakse ka maaharimise ajalugu ja põllukultuure.
Vanimad märgid maaviljelusest Eestis pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Üle 3000 aasta on Mandri-Eesti rannikul ja saartel põhitoidus saadud põllult ning karjast. Õhukesed paepealsed mullad olid algelise konksadra või kõplaga hõlpsamini haritavad kui Kesk- ja Lõuna-Eesti sügavad mullad. Esialgu põllud „rändasid“ – põllulapp kurnati, siis raadati tule abil järgmine põld. Maapuudust ei tekkinud, kuna rahvast
oli vähe. Vanim põlluvili oli oder; nisu, kaer ja rukis olid tollal odrapõllu umbrohud. Arvatavasti tunti ka hernest ja läätse.
Rahvastiku kasvades tekkisid paiksed põlispõllud. Need jaotati kaheks väljaks, mida kordamööda hariti (üks kesas). Vanimad põlispõllud Põhja-Eestis on üle 2500 aasta vanad. Neil kasvatati otra, ka suvinisu, veidi suvirukist, lina, kaunvilju, naerist. Ligikaudu samal ajal võeti kasutusele rauast tööriistad – raudkirves, künnirauaga ader jm, mis kergendasid raskema mullaga maade hõlvamist. Tähtis muutus toimus u 1000 aastat tagasi, mil talirukkist sai meie peamine leivavili ja must leib austusväärseimaks toiduks. Põllud jaotati kolme välja (talivili, suvivili, kesa). Ilmselt 13. sajandi paiku rajati meie talude juurde kapsaaiad, veidi hiljem hakati kasvatama sibulat ja porgandit.
Kui talupojad hakkasid 19. sajandi teisel poolel talusid päriseks ostma, toimusid suured muutused kogu elukorralduses. Maaharimises mindi üle mitmeväljasüsteemile. Rohkem hakati kasvatama nisu, kaera. Põldudele jõudis kartul ja sellega lõppesid Eestis näljahädad. Alates 19. sajandi lõpust muretseti jõudumööda rehepeksu- ja külvimasinaid, niidukeid, raudsahku-äkkeid, poevikateid, 20. sajandi algul traktoreidki.
Esimesi samme tegi talude maaparandus. Saagikust aitas tõsta kunstväetis.
Rahuliku edenemise katkestas 1940. aastate lõpus sundkollektiviseerimine. Ühispõldudel polnud enam õiget peremeest. Kohustuslikus korras juurutati uusi sobimatuid maaharimisviise ja kultuuregi. Ühismajandid kosusid alles 1970. aastateks. Kolhoosikorra pärandina laiuvad Eestimaal siiani suured põllumassiivid.
Eesti Vabariigi taaskehtestamisega 1991. aastal lagunesid endised suurmajandid ja talumaid hakati tagastama endistele omanikele.
3. Vanasauna e Nätsi pukktuulik. Tuuleenergia.
Eestis nagu mujalgi Euroopas jahvatati palju sajandeid vilja pukktuulikutes, millel tuulde keeratakse kogu veski kere. Lääne-Eesti ja saarte jõgedevaestel ning tuulistel aladel olid nad laialt levinud 1930.–40. aastateni. Hollandi tuulikuid, millel on pööratav vaid seenekübaralaadne pea, hakati Eesti taludes ehitama 19. sajandi 2. poolel (muuseumis Kalma tuulik). Tänapäeval töötavad veskid enamasti elektrienergia jõul.
Seega kasutasid inimesed aastatuhandeid taastuvaid energiaallikaid tuult, vett, puitu jm. Viimastel sajanditel on aga ülekaalu saanud taastumatute energiaallikate – kivisöe, põlevkivi, nafta, gaasi – tarbimine. Kütusekriisi tõttu on mereäärsetel lauskmaadel USA-s, Taanis, Saksamaal ja meilgi taas päevakorral tuulejõu kasutamine. Maailma suurim 14 000 tuuleturbiiniga tuulepark asub Kalifornias. Tuulepargis töötab palju turbiine, mis on omavahel elektriliselt ühendatud, et tuuli maksimaalselt ära kasutada.
Tuuleenergia plussid:
· odavam, kui teised taastuva energia allikad
(energiavõsa, biogaas, helio- e päikeseenergia)
· energiatootmisega ei kaasne jäätmeid, ei saasta keskkonda.
Tuuleturbiinide miinused:
· tekitavad müra
· ei sobi alati maastikku
· segavad lähiümbruses televisiooni ja raadiojaamade tööd
· võivad olla ohtlikud lindudele
· energiatootmine sõltub muutliku suuna ja kiirusega tuulest
4. Kutsari-Härjapea talu koduaed. Aiandus.
Viljapuuaiad on Eesti taludes u 100-aastased.
18. sajandil, mil pärisorine talupoeg pidi harima nii mõisa kui talu põllud, kasvasid taluõues heal juhul vaid mõned metsikud õuna- ja kirsipuud. 19. sajandi alguses kaotati seadustega küll pärisorjus, maad aga talupojad ei saanud. Olukorras, kus mõisnik võis talumaa vabalt mõisamaaks muuta, kadusid „maripuuaiad“ pea täielikult. Alles
19. sajandi teisel poolel, kui talud päriseks osteti, hakkasid ärksamad talupojad eeskätt Lõuna-Eestis jälle viljapuid istutama. 20. sajandi alguses haljendasid rohtaiad juba kõikjal Eestis.
Samal ajal sai alguse ka iluaiandus (seni kasvatati rohkem seda, mis süüa sündis). Kambri akende alla pandi kasvama sinised käokingad, kollased talijorjenid, daaliad, murtudsüdamed, keisrikroonid.
Koduümbrusele pöörati ajakirjanduses suuremat tähelepanu alates 1920.–1930. aastatest. 1936. a algatas pesident K. Päts üleriigilise kodukaunistamise kampaania. Talunikke kutsuti üles elamuid värvima, õuesid korrastama ja aedu rajama.
5. Kivikülv. Samblikud.
Meie rändrahnud pärinevad Läänemere põhjast või Soomest, kust jää nad viimase mandrijäätumise ajal kaasa haaras ja umbes 80 000 aastat tagasi siia tõi. Hiidrahnudeks loetakse rändrahne, mille ümbermõõt on suurem kui 25 m ja läbimõõt üle 10 m.
Eestis asub 86 hiidrahnu, enamik Põhja-Euroopa hiidrahnudest.
Rüsijää kuhjas rändrahne ka Läänemere kujunemise hilisemas ajaloos – tekkisid kivikülvid. Vabaõhumuuseumi kivikülvis Aarte talu naabruses on eri suuruses rändrahne 100–200 m laiuse ribana umbes 400 m ulatuses. Nelja suurema rahnu ümbermõõt on üle 10 m. Lähimad kivikülvid asuvad teisel pool Kopli lahte Kopli pargis ja Tallinna Loomaaias Veskimetsas.
Rändrahnudel näeme ka samblikke. Samblikud suudavad kohaneda väga erinevate, ka teistele taimedele ebasoodsate kasvukohtadega, kuid nad on tundlikud keskkonnatingimuste muutuste, eriti õhu saastumise suhtes. Seetõttu saab neid kasutada õhusaaste näitajatena.
Rocca al Mare õpperaja puudel, kividel ja maapinnal kasvab 36 liiki samblikke 21 perekonnast. Arvukaimad liigid on vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata), harilik seinakorp (Xanthoria parietina), kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri), harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes).
6. Kopli lahe rand. Liivakivi paljand. Merekarbid.
Looduse õpperada kulgeb edasi Kopli lahe edelarannikul Kakumäe poolsaarel, mis kujutab endast kruusa ja liivaga kaetud liivakivikünnist. Merelainete toimel on selle muuseumis asuv kirdenõlv osaliselt ära uhutud ning on tekkinud üsna järsk rannaastang.
Paljand asub u 20 m muuseumi Põhja-Eesti võrgukuuridest kagus. Selles on varajase kambriumi madalmeres moodustunud liivakivid ja savid paralleelsete kihtidena üksteise peal nagu Eesti geoloogili sele ehitusele iseloomulik. Meie tuntumaid geolooge Armin Öpik (1898–1983) nimetas need Kakumäe kihistikuks. Kambriumi liivad ja savid tsementeeriti hiljem karbonaatse (CaCO3) ainega, mistõttu räägitaksegi neist kui liivakividest.
Rannaastangu ette jääb tasane platoo, kuhu varisenud rahne ja pangaseid. See lõpeb veealuse astanguga veepiirist 50–100 m kaugusel. Siit võib leida merekarpe. Läänemeres elavatest merekarpidest on tavalisemad neli: söödav rannakarp (Mytilus edulis), söödav südakarp (Cardium edule), balti lamekarp (Macoma baltica) ja liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Nad taluvad hästi soolsuse langust Läänemeres, kuid on seetõttu väiksemad.
KARBID
TEOD
7. Veelinnud.
Siit avaneb hea vaade Kopli (varem Habersti, Telliskopli, Mustjõe) lahele. Lahe pindala on üle 13 km², laius keskmiselt 2,5 km, suurim sügavus 25 m. Lindude paremaks vaatlemiseks kulub marjaks ära binokkel.
8. Tammed. Mercuriuse kivi.
Eestis asub tamm oma kasvuala põhjapiiril, neid leidub veel kitsa ribana Soome lõunarannikul.
Vabaõhumuuseumis kõrgel kaldal kasvab palju suuri tammesid. 1986. a uurisid Lilleküla Keskkooli õpilased neid dendrokronoloogilisel meetodil ning said 40 cm diameetriga tammede vanuseks u 100 aastat. Neist osa on istutatud Rocca al Mare suvemõisa aegu. Saarte võrgukuuride juures tee ääres kasvab siinne võimsaim tamm, mille suurte tugijuurte all on rändrahn. Puu vanus on 150–200 aastat, ümbermõõt
3 m, kõrgus 27 m, võraalune pindala 187 m². Piki tüve näeme koores suurt lõhet, märki kunagisest vigastusest või pakasest.
Omal ajal kasvas Tallinna tuntumaid tammemetsi Kopli lahe vastaskaldal, praeguse Kopli pargi alal. See linlaste poolt hinnatud puhkepaik oli juba keskajal osaliselt kaitse all. 1912. a müüdi suur osa tammikust laevatehastele. Mets kadus ja algas Kopli kui tööstuspiirkonna kiire areng. Tänapäeval võib sealsete vanemate tammede iga küündida 300 aastani.
Mercuriuse kivi on 2,8 m kõrgune rändrahn, mille ümbermõõt on 12,8 m. Sellel rabakivirahnul seisis suvemõisa ajal Rooma kaubandusjumala, tiivulise kübaraga Mercuriuse kuju – kuulus ju Soucanton’ide perele suur kaubandusfi rma. Kuju hävis 2. maailmasõjas.
9. Mets kui elukooslus.
Mets on taimekooslus, milles on välja kujunenud teatavad sõltuvused taimede ja keskkonna ning taimede endi vahel. Kooslus jaguneb ülestikku paiknevateks rinneteks. Rindelisus jätkub ka maa-aluses osas, kus eri taimeliikide juured ulatuvad mullas erineva sügavuseni.
Taimed koos metsas elavate lindude-loomadega moodustavad elukoosluse. Loomade elu ja tegevus on suurel määral seotud kindla rindega, nii et igal „korrusel“ on oma elanikud. Mõnel neist on tegemist ka mitmel rindel. Kõikidel koosluse liikmetel on metsa elus oma ülesanne. Tänu sellel saab mets enesega hästi hakkama, vajades
väljastpoolt vaid päikest ja vihma. Kui mõnes rindes toimuvad suured muutused – näiteks põõsarinde täielik väljaraiumine – viib see paratamatult elustiku muutusteni ka teistes rinnetes.
Koosluse iga liige on sõltuv paljudest teistest, eelkõige neist, kellest ta toitub ja kellele ise toiduks on. Alustades taimedest ja pannes liigid nii ritta, et järgmine toitub eelmisest, saame sõltuvusrea – toiduahela.
10. Õismäe raba. Rootsi kukits.
Õismäena tunti algselt Rocca al Mare ja Kakumäe vahelist kõrget rannikut, sest sealsel rabastuval pinnasel kasvas rohkesti rootsi kukitsat (Chamaepericlymenum suecicum). Hilisem Õismäe küla asus Kopli lahe rannikul vabaõhumuuseumist loodes. Selle idaosa liideti Tallinnaga 1958. a, ülejäänu 1975. a.
Õismäe raba (104 ha) ulatub servapidi vabaõhumuuseumi majandustsooni. Turbalasund on siin suhteliselt õhuke – vaid u 2 m. Raba tekkis väikese laguuni kinnikasvamisel pärast mere taandumist u 1000 aastat tagasi. Vanasti lõikasid tallinlased rabast turvast, nüüd on suurem osa sellest kuivendatud. Sinna kasvanud noorde metsa
(männid, kased) on ehitatud majad ja suvilad.
Paigale nime andnud rootsi kukits õitseb kohati kõrgel kaldal juunisjuulis. Taime õisikut ümbritsevad 4 erkvalget munajat kattelehte, mida võiks esmapilgul pidada kroonlehtedeks. Tegelikult on punakaspruunid kroonlehed vaid kuni 2 mm pikad. Madalal puitunud risoomiga taimel on elliptilised või munajad lehed. Sügisel ilmuvad varte tippudesse erepunased pohlamarja meenutavad viljad. Eestis leidub kukitsat
harva veel põhjarannikul ja Hiiumaal. Ka Kakumäe poolsaarel on enamus tema kasvukohti ulatuslike ehitustööde tagajärjel kadunud.
11. Samblad.
Samblad asustavad väga mitmesuguseid kasvukohti alates veest ja lõpetades kaljudega. Turbasamblad (Sphagnum) on peamised turbatekitajad, metsasammaldel on suur tähtsus vee kogumisel ja säilitamisel mullas. Oma elutegevusega murendavad samblad toitekeskkonda ja koguvad huumust ning valmistavad nõnda ette kasvupinda teistele taimedele. Samblaid kasutatakse ka õhu- ja veereostuse määramiseks.
Samblaid on uuritud kogu õpperaja ulatuses. Määratud on 32 samblaliiki, neist 26 on Eestis väga sagedased. Antud kohas on enam levinud metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus), palusammal (Pleurocium Schreberi), harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium), harilik karusammal e käolina, (Polytrichum commune), harilik tüviksammal (Climacium dendroides), harilik laanik (Hylocomium splendens).
Lisaks loetletutele võib õpperajal näha veel läikulmikut (Hypnum cupressiforme) peamiselt raudkividel, harilikku keerikut (Tortula ruralis) liivasel pinnasel, harilikku kadrisammalt (Atrichum undulatum) mullaga kaetud kividel või liivasel pinnal, harilikku
rahnikut (Grimmia ovalis) peamiselt raudkividel, kivi-lühikupart (Brachythecium populeum) kividel. Leidub ka selliseid samblaliike, mis näitavad, et õhk on siin suhteliselt puhas.
Olete jõudnud loodusraja lõppu.
Väljapääs asub muuseumi peaväravas, mille kõrval on bussipeatus.
Täname, et olete meie matka kaasa teinud!
Kopli lahe kõrge läänekallas ja ilus vaade vanalinnale võlus Revali (Tallinna) pürjeleid juba 18. sajandi lõpus. 1863. a rajas tollane linnapea parun A. Girard de Soucanton oma perele siia suvemõisa. Praeguse muuseumi ekspositsiooni alal paiknenud suvituspaik sai itaaliapärase nime Rocca al Mare – „kalju mere ääres”. Enne 2. maailmasõda oli siin 6 suvilat (neist suurimas 12 elutuba), rida kõrvalhooneid, suured kasvuhooned. 1879. aastal rajati „Suka Antoni“ väimehe E. von Nottbecki algatusel vanalinnast pärit raidkividest allee, nn Via Appia. Enamik hooneid ja raidkive hävisid 2. maailmasõja ajal. Säilinud on 3 väiksemat suvilat ja mõned raidkivid, mis viidi tagasi vanalinna Katariina käiku.
Alates 1957. aastast asub siin Eesti Vabaõhumuuseum, kus uuritakse ning tutvustatakse kõike Eesti maa-arhitektuuriga seonduvat. Lääne-, Põhja-, Lõuna-Eestist ja saartelt toodud üksikehitised ning taluhooned on paigutatud esialgsele asukohale võimalikult sarnasesse looduskeskkonda – Põhja-Eesti talud männimetsa, saarte talud puisniidule jne. Paiga mitmekesist loodust märkas ka Tallinna Lilleküla Keskkooli õpetaja Linda Metsaorg, kes koos õpilastega märgistaski 1984. aastal Rocca al Mare looduse õpperaja. 1999. aastast on see tähistatud kõigi huviliste tarbeks. Kohalikku metsa, raba, kivikülvi, liivakivikallast jm tutvustaval rajal osutatatakse tihedatele seostele ökosüsteemides ja ka keskkonnaprobleemidele.
Sassi-Jaani talu on muuseumi õppetalu, kus tutvustatakse ka maaharimise ajalugu ja põllukultuure.
Vanimad märgid maaviljelusest Eestis pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Üle 3000 aasta on Mandri-Eesti rannikul ja saartel põhitoidus saadud põllult ning karjast. Õhukesed paepealsed mullad olid algelise konksadra või kõplaga hõlpsamini haritavad kui Kesk- ja Lõuna-Eesti sügavad mullad. Esialgu põllud „rändasid“ – põllulapp kurnati, siis raadati tule abil järgmine põld. Maapuudust ei tekkinud, kuna rahvast
oli vähe. Vanim põlluvili oli oder; nisu, kaer ja rukis olid tollal odrapõllu umbrohud. Arvatavasti tunti ka hernest ja läätse.
Rahvastiku kasvades tekkisid paiksed põlispõllud. Need jaotati kaheks väljaks, mida kordamööda hariti (üks kesas). Vanimad põlispõllud Põhja-Eestis on üle 2500 aasta vanad. Neil kasvatati otra, ka suvinisu, veidi suvirukist, lina, kaunvilju, naerist. Ligikaudu samal ajal võeti kasutusele rauast tööriistad – raudkirves, künnirauaga ader jm, mis kergendasid raskema mullaga maade hõlvamist. Tähtis muutus toimus u 1000 aastat tagasi, mil talirukkist sai meie peamine leivavili ja must leib austusväärseimaks toiduks. Põllud jaotati kolme välja (talivili, suvivili, kesa). Ilmselt 13. sajandi paiku rajati meie talude juurde kapsaaiad, veidi hiljem hakati kasvatama sibulat ja porgandit.
Kui talupojad hakkasid 19. sajandi teisel poolel talusid päriseks ostma, toimusid suured muutused kogu elukorralduses. Maaharimises mindi üle mitmeväljasüsteemile. Rohkem hakati kasvatama nisu, kaera. Põldudele jõudis kartul ja sellega lõppesid Eestis näljahädad. Alates 19. sajandi lõpust muretseti jõudumööda rehepeksu- ja külvimasinaid, niidukeid, raudsahku-äkkeid, poevikateid, 20. sajandi algul traktoreidki.
Esimesi samme tegi talude maaparandus. Saagikust aitas tõsta kunstväetis.
Rahuliku edenemise katkestas 1940. aastate lõpus sundkollektiviseerimine. Ühispõldudel polnud enam õiget peremeest. Kohustuslikus korras juurutati uusi sobimatuid maaharimisviise ja kultuuregi. Ühismajandid kosusid alles 1970. aastateks. Kolhoosikorra pärandina laiuvad Eestimaal siiani suured põllumassiivid.
Eesti Vabariigi taaskehtestamisega 1991. aastal lagunesid endised suurmajandid ja talumaid hakati tagastama endistele omanikele.
Eestis nagu mujalgi Euroopas jahvatati palju sajandeid vilja pukktuulikutes, millel tuulde keeratakse kogu veski kere. Lääne-Eesti ja saarte jõgedevaestel ning tuulistel aladel olid nad laialt levinud 1930.–40. aastateni. Hollandi tuulikuid, millel on pööratav vaid seenekübaralaadne pea, hakati Eesti taludes ehitama 19. sajandi 2. poolel (muuseumis Kalma tuulik). Tänapäeval töötavad veskid enamasti elektrienergia jõul.
Seega kasutasid inimesed aastatuhandeid taastuvaid energiaallikaid tuult, vett, puitu jm. Viimastel sajanditel on aga ülekaalu saanud taastumatute energiaallikate – kivisöe, põlevkivi, nafta, gaasi – tarbimine. Kütusekriisi tõttu on mereäärsetel lauskmaadel USA-s, Taanis, Saksamaal ja meilgi taas päevakorral tuulejõu kasutamine. Maailma suurim 14 000 tuuleturbiiniga tuulepark asub Kalifornias. Tuulepargis töötab palju turbiine, mis on omavahel elektriliselt ühendatud, et tuuli maksimaalselt ära kasutada.
Tuuleenergia plussid:
· odavam, kui teised taastuva energia allikad
(energiavõsa, biogaas, helio- e päikeseenergia)
· energiatootmisega ei kaasne jäätmeid, ei saasta keskkonda.
Tuuleturbiinide miinused:
· tekitavad müra
· ei sobi alati maastikku
· segavad lähiümbruses televisiooni ja raadiojaamade tööd
· võivad olla ohtlikud lindudele
· energiatootmine sõltub muutliku suuna ja kiirusega tuulest
Viljapuuaiad on Eesti taludes u 100-aastased.
18. sajandil, mil pärisorine talupoeg pidi harima nii mõisa kui talu põllud, kasvasid taluõues heal juhul vaid mõned metsikud õuna- ja kirsipuud. 19. sajandi alguses kaotati seadustega küll pärisorjus, maad aga talupojad ei saanud. Olukorras, kus mõisnik võis talumaa vabalt mõisamaaks muuta, kadusid „maripuuaiad“ pea täielikult. Alles
19. sajandi teisel poolel, kui talud päriseks osteti, hakkasid ärksamad talupojad eeskätt Lõuna-Eestis jälle viljapuid istutama. 20. sajandi alguses haljendasid rohtaiad juba kõikjal Eestis.
Samal ajal sai alguse ka iluaiandus (seni kasvatati rohkem seda, mis süüa sündis). Kambri akende alla pandi kasvama sinised käokingad, kollased talijorjenid, daaliad, murtudsüdamed, keisrikroonid.
Koduümbrusele pöörati ajakirjanduses suuremat tähelepanu alates 1920.–1930. aastatest. 1936. a algatas pesident K. Päts üleriigilise kodukaunistamise kampaania. Talunikke kutsuti üles elamuid värvima, õuesid korrastama ja aedu rajama.
Meie rändrahnud pärinevad Läänemere põhjast või Soomest, kust jää nad viimase mandrijäätumise ajal kaasa haaras ja umbes 80 000 aastat tagasi siia tõi. Hiidrahnudeks loetakse rändrahne, mille ümbermõõt on suurem kui 25 m ja läbimõõt üle 10 m.
Eestis asub 86 hiidrahnu, enamik Põhja-Euroopa hiidrahnudest.
Rändrahnudel näeme ka samblikke. Samblikud suudavad kohaneda väga erinevate, ka teistele taimedele ebasoodsate kasvukohtadega, kuid nad on tundlikud keskkonnatingimuste muutuste, eriti õhu saastumise suhtes. Seetõttu saab neid kasutada õhusaaste näitajatena.
Rocca al Mare õpperaja puudel, kividel ja maapinnal kasvab 36 liiki samblikke 21 perekonnast. Arvukaimad liigid on vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata), harilik seinakorp (Xanthoria parietina), kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri), harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes).
Looduse õpperada kulgeb edasi Kopli lahe edelarannikul Kakumäe poolsaarel, mis kujutab endast kruusa ja liivaga kaetud liivakivikünnist. Merelainete toimel on selle muuseumis asuv kirdenõlv osaliselt ära uhutud ning on tekkinud üsna järsk rannaastang.
Paljand asub u 20 m muuseumi Põhja-Eesti võrgukuuridest kagus. Selles on varajase kambriumi madalmeres moodustunud liivakivid ja savid paralleelsete kihtidena üksteise peal nagu Eesti geoloogili sele ehitusele iseloomulik. Meie tuntumaid geolooge Armin Öpik (1898–1983) nimetas need Kakumäe kihistikuks. Kambriumi liivad ja savid tsementeeriti hiljem karbonaatse (CaCO3) ainega, mistõttu räägitaksegi neist kui liivakividest.
Rannaastangu ette jääb tasane platoo, kuhu varisenud rahne ja pangaseid. See lõpeb veealuse astanguga veepiirist 50–100 m kaugusel. Siit võib leida merekarpe. Läänemeres elavatest merekarpidest on tavalisemad neli: söödav rannakarp (Mytilus edulis), söödav südakarp (Cardium edule), balti lamekarp (Macoma baltica) ja liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Nad taluvad hästi soolsuse langust Läänemeres, kuid on seetõttu väiksemad.
Siit avaneb hea vaade Kopli (varem Habersti, Telliskopli, Mustjõe) lahele. Lahe pindala on üle 13 km², laius keskmiselt 2,5 km, suurim sügavus 25 m. Lindude paremaks vaatlemiseks kulub marjaks ära binokkel.
Eestis asub tamm oma kasvuala põhjapiiril, neid leidub veel kitsa ribana Soome lõunarannikul.
Vabaõhumuuseumis kõrgel kaldal kasvab palju suuri tammesid. 1986. a uurisid Lilleküla Keskkooli õpilased neid dendrokronoloogilisel meetodil ning said 40 cm diameetriga tammede vanuseks u 100 aastat. Neist osa on istutatud Rocca al Mare suvemõisa aegu. Saarte võrgukuuride juures tee ääres kasvab siinne võimsaim tamm, mille suurte tugijuurte all on rändrahn. Puu vanus on 150–200 aastat, ümbermõõt
3 m, kõrgus 27 m, võraalune pindala 187 m². Piki tüve näeme koores suurt lõhet, märki kunagisest vigastusest või pakasest.
Omal ajal kasvas Tallinna tuntumaid tammemetsi Kopli lahe vastaskaldal, praeguse Kopli pargi alal. See linlaste poolt hinnatud puhkepaik oli juba keskajal osaliselt kaitse all. 1912. a müüdi suur osa tammikust laevatehastele. Mets kadus ja algas Kopli kui tööstuspiirkonna kiire areng. Tänapäeval võib sealsete vanemate tammede iga küündida 300 aastani.
Mercuriuse kivi on 2,8 m kõrgune rändrahn, mille ümbermõõt on 12,8 m. Sellel rabakivirahnul seisis suvemõisa ajal Rooma kaubandusjumala, tiivulise kübaraga Mercuriuse kuju – kuulus ju Soucanton’ide perele suur kaubandusfi rma. Kuju hävis 2. maailmasõjas.
Mets on taimekooslus, milles on välja kujunenud teatavad sõltuvused taimede ja keskkonna ning taimede endi vahel. Kooslus jaguneb ülestikku paiknevateks rinneteks. Rindelisus jätkub ka maa-aluses osas, kus eri taimeliikide juured ulatuvad mullas erineva sügavuseni.
väljastpoolt vaid päikest ja vihma. Kui mõnes rindes toimuvad suured muutused – näiteks põõsarinde täielik väljaraiumine – viib see paratamatult elustiku muutusteni ka teistes rinnetes.
10. Õismäe raba. Rootsi kukits.
Õismäena tunti algselt Rocca al Mare ja Kakumäe vahelist kõrget rannikut, sest sealsel rabastuval pinnasel kasvas rohkesti rootsi kukitsat (Chamaepericlymenum suecicum). Hilisem Õismäe küla asus Kopli lahe rannikul vabaõhumuuseumist loodes. Selle idaosa liideti Tallinnaga 1958. a, ülejäänu 1975. a.
Õismäe raba (104 ha) ulatub servapidi vabaõhumuuseumi majandustsooni. Turbalasund on siin suhteliselt õhuke – vaid u 2 m. Raba tekkis väikese laguuni kinnikasvamisel pärast mere taandumist u 1000 aastat tagasi. Vanasti lõikasid tallinlased rabast turvast, nüüd on suurem osa sellest kuivendatud. Sinna kasvanud noorde metsa
(männid, kased) on ehitatud majad ja suvilad.
Paigale nime andnud rootsi kukits õitseb kohati kõrgel kaldal juunisjuulis. Taime õisikut ümbritsevad 4 erkvalget munajat kattelehte, mida võiks esmapilgul pidada kroonlehtedeks. Tegelikult on punakaspruunid kroonlehed vaid kuni 2 mm pikad. Madalal puitunud risoomiga taimel on elliptilised või munajad lehed. Sügisel ilmuvad varte tippudesse erepunased pohlamarja meenutavad viljad. Eestis leidub kukitsat
harva veel põhjarannikul ja Hiiumaal. Ka Kakumäe poolsaarel on enamus tema kasvukohti ulatuslike ehitustööde tagajärjel kadunud.
Samblad asustavad väga mitmesuguseid kasvukohti alates veest ja lõpetades kaljudega. Turbasamblad (Sphagnum) on peamised turbatekitajad, metsasammaldel on suur tähtsus vee kogumisel ja säilitamisel mullas. Oma elutegevusega murendavad samblad toitekeskkonda ja koguvad huumust ning valmistavad nõnda ette kasvupinda teistele taimedele. Samblaid kasutatakse ka õhu- ja veereostuse määramiseks.
Lisaks loetletutele võib õpperajal näha veel läikulmikut (Hypnum cupressiforme) peamiselt raudkividel, harilikku keerikut (Tortula ruralis) liivasel pinnasel, harilikku kadrisammalt (Atrichum undulatum) mullaga kaetud kividel või liivasel pinnal, harilikku
rahnikut (Grimmia ovalis) peamiselt raudkividel, kivi-lühikupart (Brachythecium populeum) kividel. Leidub ka selliseid samblaliike, mis näitavad, et õhk on siin suhteliselt puhas.
Olete jõudnud loodusraja lõppu.
Väljapääs asub muuseumi peaväravas, mille kõrval on bussipeatus.
Täname, et olete meie matka kaasa teinud!