Läbi aegade on talurahva eluringi kuulunud hooned, kus käiakse koos või mida kasutatakse ühiselt.
Vanimateks neist võib lugeda esialgu võõrvallutajate tahtel tähtsamate teede lähedusse, sageli kõrgemale kohale kerkinud kirikuid ja kabeleid. Neis on sajandeid taluinimesi ristitud, leeritatud, laulatatud ja lahkunuid ära saadetud, kirikhärra korraldas ka kohalikku hariduselu.
Maanteeäärne kõrtsihoone oli omal ajal mõisnikule hea sissetulekuallikas, hobusega reisijaile hädavajalik öömaja, mõnele talupojale hukatuse paik, paljudele aga mõnus koht, kus peale jumalateenistust sõna juttu puhuda ja uudiseid kuulata.
Umbes 150 aastat tagasi said külamaastike kindlaks osaks koolihooned. Talulastele koolide asutamist nõudis Rootsi riik kirikult-mõisalt juba 17. sajandil, kuid alles siis, kui koolielu juhtimine läks 1866 taluperemeestest vallavolikogu kätte, hakati hoogsalt koolihooneid ehitama. Seda nõudis seadus ning värsketele taluomanikele kulus lugemis- ja rehkendusoskus ära.
19. sajandi lõpul tekkisid maa-asulatesse poed, kus ümbruskonna rahvas sai peenemat toidukraami ja tarbekaupa osta. 20. sajandi alguseks kujunes välja tihe maapoodide võrk. Sadakond aastat seisavad külakeskustes ka pritsikuurid, kus vabatahtlike tuletõrjujate ehk pritsimeeste seltsid hoidsid oma tuletõrjevarustust.
Maaelu korraldamiseks olulisi otsuseid võeti alates 19. sajandi keskpaigast vastu vallamajades. Siis vabanes vallakogukond mõisniku eestkoste alt. Sajandi lõpul, peale valdade ühendamist, püstitati esinduslikke uusi vallamaju ja vanadest said tihti vaestemajad.
19. sajandi alguses ehitati tsaari ukaasi nõudel igasse valda magasiait kohustusliku viljatagavara hoidmiseks. Sealt said talupojad vajadusel vilja laenata. 20. sajandi alguses hakkasid maaseltsid endale seltsimaju ehitama.
Vabaõhumuuseumis saab hinge eest hoolt kanda Noarootsi Sutlepa kabelis, teadmisi nõutada Järva-Jaani kihelkonnast pärit Kuie vallakoolis, kõhutäidet Kose kihelkonnast pärit Kolu kõrtsis, midagi kaasa osta 1930 aastate Juuru kihelkonna Lau külapoest ja pritsimees Ruudit uudistada Orgmetsa pritsikuuris.
Vanimateks neist võib lugeda esialgu võõrvallutajate tahtel tähtsamate teede lähedusse, sageli kõrgemale kohale kerkinud kirikuid ja kabeleid. Neis on sajandeid taluinimesi ristitud, leeritatud, laulatatud ja lahkunuid ära saadetud, kirikhärra korraldas ka kohalikku hariduselu.
Maanteeäärne kõrtsihoone oli omal ajal mõisnikule hea sissetulekuallikas, hobusega reisijaile hädavajalik öömaja, mõnele talupojale hukatuse paik, paljudele aga mõnus koht, kus peale jumalateenistust sõna juttu puhuda ja uudiseid kuulata.
Umbes 150 aastat tagasi said külamaastike kindlaks osaks koolihooned. Talulastele koolide asutamist nõudis Rootsi riik kirikult-mõisalt juba 17. sajandil, kuid alles siis, kui koolielu juhtimine läks 1866 taluperemeestest vallavolikogu kätte, hakati hoogsalt koolihooneid ehitama. Seda nõudis seadus ning värsketele taluomanikele kulus lugemis- ja rehkendusoskus ära.
19. sajandi lõpul tekkisid maa-asulatesse poed, kus ümbruskonna rahvas sai peenemat toidukraami ja tarbekaupa osta. 20. sajandi alguseks kujunes välja tihe maapoodide võrk. Sadakond aastat seisavad külakeskustes ka pritsikuurid, kus vabatahtlike tuletõrjujate ehk pritsimeeste seltsid hoidsid oma tuletõrjevarustust.
Maaelu korraldamiseks olulisi otsuseid võeti alates 19. sajandi keskpaigast vastu vallamajades. Siis vabanes vallakogukond mõisniku eestkoste alt. Sajandi lõpul, peale valdade ühendamist, püstitati esinduslikke uusi vallamaju ja vanadest said tihti vaestemajad.
19. sajandi alguses ehitati tsaari ukaasi nõudel igasse valda magasiait kohustusliku viljatagavara hoidmiseks. Sealt said talupojad vajadusel vilja laenata. 20. sajandi alguses hakkasid maaseltsid endale seltsimaju ehitama.
Vabaõhumuuseumis saab hinge eest hoolt kanda Noarootsi Sutlepa kabelis, teadmisi nõutada Järva-Jaani kihelkonnast pärit Kuie vallakoolis, kõhutäidet Kose kihelkonnast pärit Kolu kõrtsis, midagi kaasa osta 1930 aastate Juuru kihelkonna Lau külapoest ja pritsimees Ruudit uudistada Orgmetsa pritsikuuris.