Külastajainfo

Peipsivene maja

Vanausulise kaluri Petšonkini maja


Nn Petšonkini maja (perekonnanime järgi) on pärit Kallaste linnast endisest Kodavere kihelkonnast, ehitatud 1863. Elamu on üle toodud 1991.


Peipsi järve läänekaldal kujunenud eripärasele vene asustusele panid aluse 18. sajandil peale kirikulõhet Venemaalt pagenud vanausulised. Järveäärsetes kehva maaga külades elatuti peamiselt kalapüügist ja juurviljakasvatusest, hiljem ka ehitustöödest. Vilja osteti või vahetati kala vastu põlluharijailt.

Palkhoone seisab tänava poole küljega, millel püüavad pilku akende toredad lõikelised piirdelauad. Elamusse pääseb otsaseina taganurgast. Uks avaneb koridori, mille tagaosas on sahver. Paremale jääb eestuba-köök, selle taha tuba, nende vahele aga ahi. Köögis on ahju kõrval pliit. Koridorist avaneb uks ka vasakule, katusega varjatud nn kaetud õuele. Nii pääseb kuiva jalaga teispool õue asuvatesse väheldasse talli ja lauta, kus ruumi lehmale, seale ning paarile lambale või kitsele.


Loe peipsivene maja aianduse kohta siit

Kas teadsid?


  • Peipsiäärsete vanausuliste külade olustikku annab värvikalt edasi August Gailiti romaan „Ekke Moor“.
  • 1920. - 1930. aastail oli Eestis 10 000 vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsiveeres, Tartus ja Tallinnas.
  • Õhtul kaetakse vanausuliste peredes kinni või tehakse ristimärk toiduanumatele ja veeämbritele, et öösel kurjad jõud vees ei supleks ega toitu rikuks.
  • Päev algab palvega, palvega istutakse söögilauda, alustatakse tõsist tööd, minnakse metsa või sohu.
  • Vanausulised märgistasid ka oma sööginõusid, et ilmalikud neid ei kasutaks. Külas joodi vett oma peost.
  • Eakamad vanausulised naised laulavad tänapäevani vaimuliku sisuga rahvalaule.
  • Just Peipsi ranniku kalurid on alal hoidnud mitmed vanad kalapüügiviisid, ka põlvest põlve lihvitud jääaluse püügi võtted.
Põhja-Eesti
Saared
Lääne-Eesti
Lõuna-Eesti