Nasva võrgumaja on ehitatud 1876 Kaarma kihelkonnas Nasva külas Pekri talus. Muuseumi toodud 1966.
Toomalõuka võrgumaja on pärit Anseküla kihelkonnast Toomalõuka külast Lõmala rannast. Ehitatud 1880 ja muuseumisse toodu 1967.
Alvi võrgumaja on ehitatud 1903 Valjala kihelkonnas Alvi rannas. Muuseumis on sellest 1980 tehtud koopia.
Võrgumajad olid mere äärde paigutatud täisnurkselt, nii et nende vahele jäi rohkem või vähem suletud võrgukuivatuse plats – vabeaed. Iga võrgumaja ukse eest algas selle omanikule kuuluv võrkude kuivatuspuude ehk vabede rida. Saartel oli terve võrkaed piiratud taraga, et kaitsta püüniseid rannakarjamaadel liikuvate loomade eest. Võrkaia juurde kuulusid paatide randumiskohad lautrid, kus paadid seisid kogu püügihooaja. Lisaks võisid võrgumajade juurde kuuluda ka kalade suitsutamisahjud, kuivatamisalused, soolamiskuurid.
Kõigile kalapüügivahenditele ning vabedelegi lõigati peale peremärgid, et need vahetusse ei läheks. Saarlastele olid kõik „mere asjad“ pühad, hooned ja püügivahendid seisid rannas lahtiselt, teise oma võeti ainult „häda pärast“ ja pandi kohe tagasi.
Joonis
Nasva võrgumaja
Kas teadsid?
- Kalavõrkude kudumisega tegelesid talviti naised ja lapsed. Korraldati ka mitme pere ühiseid võrgukudumisõhtuid, kus võisteldi töö kiiruses ja veedeti koos aega.
- Lisaks võrkudele püüti kala ka noodaga. Noot kuulus algselt tervele külakonnale. Nootkonda juhtis kogenum kalur ja sinna kuulus rohkem inimesi kui tööks tarvis läks. Oma panuse võis asendada ühispeole viina või õlle muretsemisega.
- Muhus oli kombeks suure reede hommikul lüüa magajaid ja öelda: Häid kalu, palju kalu, palju siigu, palju säinaid, palju tursse, palju lesti! Arvati, et kes hästi peksa saab, sellele tuleb sel kevadel hea kalaõnn! (Muhu khk – M. J. Eisen).