Rocca al Mare suvemõisa ja šveitsi villa ajalooline taust
Eesti Vabaõhumuuseum on asutatud 1957. aastal endise Rocca al Mare suvemõisa maadele. Kunagise Haabersti linnamõisa külje alune mereäärne ala on linlaste suvituspaik olnud üle kahesaja aasta (Liberty suvemõisa varaseim mainimine 1786).
1863. aastal rentis Haabersti mõisalt maad kaupmees, kaubakontori Thomas Clayhills & Son juht ja Tallinna bürgermeister Arthur Girard de Soucanton, kes rajas siia aastate jooksul Rocca al Mare nimelise suvemõisa: mitu suvilat koos vajalike kõrvalhoonetega, kus said peatuda suure pere liikmed, ning avara mereäärse inglise stiilis pargi, mille suurimaks vaatamisväärsuseks oli Tallinna keskaegsetest raidkividest ja hauaplaatidest palistatud jalutusrada Via Appia. Rocca al Mare oli suure perekonna suvine peatuspaik, kus käis palju külalisi, aga mis oli ka jõukate tallinlaste armastatud väljasõidukoht. Nagu enamik baltisakslasi, lahkusid ka Rocca al Mare omanikud Eestist Teise maailmasõja eelõhtul.
Muuseumi projekteerimise ja ehitamise ajal ei pööratud erilist tähelepanu toonasele suvemõisale. Säilitati park ja loodusmaastik, ent kehvas seisus või ekspositsioonile ette jäävad suvemõisa hooned lammutati, sealjuures pöörates minimaalselt tähelepanu nende dokumenteerimisele. Siiski säilis kompleksi üks eripärasemaid hooneid, nn šveitsi villa. See on Eestis üks väheseid nn päris-šveitsi stiilis hooneid, mille iseloomulikeks detailideks on ümarpalk-fassaad, puitpitskaunistused ning laiad katuseräästad. Kahjuks on 20. sajandi keskel hoone ilma jäänud iseloomulikust ringrõdust.
Ajaloopärandi ümbermõtestamine viib uuringuteni
Pärast nõukogude aja lõppu on eesti humanitaarteadustes kõrvale heidetud Nõukogude ajal kultiveeritud vastandus baltisakslastega ning on hakatud tähelepanu pöörama nii baltisaksa ainelisele kui ka vaimsele pärandile Eesti kultuuripärandi osana. See annab aluse ümber mõtestada ka muuseumi hallata olevad kunagised Rocca al Mare suvemõisa hooned, esmajoones šveitsi villa, mis seni on olnud muuseumi administratiivpind, et avada see külastajale püsiekspositsiooni uue objektina. See võimaldaks muuseumil rääkida ka aastasadu Eestis elanud baltisakslaste lugu, avada suvilaarhitektuuri ja -kultuuri ning mõtestada mõisa kui eri kultuurist, rahvusest ja sotsiaalset päritolu inimeste kohtumispaika.
2024. aastal uurisime koostöös Hilkka Hiiopi (EKA) ja tema juhendatud tudengitega šveitsi maja ehituslugu ja interjööre. Šveitsi villast on teada mõned 20. sajandi alguse jäädvustused, kuid kõige varasemad hoone joonised pärinevad nõukogudeaegse rekonstrueerimise etapist. Mälestuste kaudu on teada, et hoone ehitati 1870. a Arthuri poja Etienne’i pulmadeks, kasutades vana sulasemaja palke. Uuringute käigus tehti avanguid kogu majas, et saada aimu selle konstruktsioonidest ning viimistluskihtidest. Sellega paralleelselt süvenes teadur Hannes Vinnal arhiivimaterjalidesse, sh suvemõisa kunagiste omanike Thomas Clayhills & Son mahukasse arhiivi, et ammutada sealt kilde maja, selle omanike ja Rocca al Mare ajaloo kohta üldisemalt.
Uuringute käik ja peamised leiud
Uuringute käigus sai selgeks, et algselt ristkülikukujulisele hoonele on 19. sajandi lõpul juurde ehitatud pea kolmandik praegusest mahust, väiksemas mahus muudatusi tehti nii 20. sajandi esimesel veerandil kui ka nõukogude ajal. Hoones tuli välja mitu kinni ehitatud ust ja akent, ent märke vana maja palkide kasutamisest ei leidunud. Kokkuvõttes on maja aga üllatavalt palju säilitanud oma suvemõisaaegsest olemusest ja ruumiplaanist.
Kõige suuremaks üllatuseks olid seinaviimistluse uurimisel välja tulnud ajaloolised tapeedikihid, mille vahel olev makulatuur aitas dateerida hoone erinevaid ehitusetappe. Tapeedid muudab eriti põnevaks asjaolu, et Girard de Soucantonid omasid samal ajal Eesti esimest tapeedivabrikut (tegutses 1878-1883) – on väga tõenäoline, et villa seintel on vähemalt osaliselt toonase tapeedivabriku toodangut. Praeguse Õnnepalee ligiduses asunud tapeedivabriku arhiiv on mahukas ja hästi säilinud.
Arhiivimaterjalide põhjal püüdis Hannes Vinnal leida ka vastust küsimusele, kui palju on tõde perepärimuses, mis räägib suvemõisa rajamisel ümberasustatud talupoegadest, kes hiljem rändasid välja Venemaale. Rocca al Mare ajaloos joonistub välja mitu kihistust: kõige varasemad andmed on 17. sajandi lõpust, mil siin asusid kaks Õismäe nimelist talukohta. Nende kõrvale asusid 18. sajandi lõpul jõukad linlastest suvitajad ning üsna pika aja jooksul eksisteerisid need kaks maailma kõrvuti.
Omal kombel pakub Rocca al Mare ajalugu näite varasest gentrifitseerumisest: Girardide tulekuga muudeti siinsel kehval maal, kuid looduslikult väga kaunis paigas asuvad talukohad lõpuks kõrgklassile mõeldud pargialaks ning talupered asustati ümber Tiskre külla. Sealt rändas perekond Torbek tõepoolest välja Krimmi, kus nad rajasid Samruki külas Õismäe talu. Nõukogude ajal jällegi kirjutas suvemõisate maastiku suuresti üle vabaõhumuuseumi maastik. Nüüd on Eesti Vabaõhumuuseumi siht muuta paiga varasem ajalugu jälle paremini nähtavaks.
Lisamaterjalid
Šveitsi villas tehtud uuringute aruannet saab lugeda siit.
EVMi teaduspäeval 6. detsembril 2024 peetud ettekanded:
- Hilkka Hiiopi, Maria Leemeti ja Alois Andreas Põdra, „Rocca al Mare noorte „hotspot“ ja šveitsi maja uuringud“
- Hannes Vinnal, „Uusi vaateid Rocca al Mare ajaloole“
Teadusarendusprojekti „Rocca al Mare suvemõisa ekspositsiooni alusuuringuid“ toetas kultuuriministeerium.
