Eesti jõuvaru

Hernes

Pisum sativum
Põldhernest kasvatati siinsetel põldudel arvatavasti juba meie ajaarvamise alguses. Hernes on vähenõudlik ja vastupidav põllu- ja aiakultuur, mida võib külvata juba varakevadel. Hernest sai toitvat suppi, puruks tambitud teradest keedeti putru ja küpsetati käkke. Hernes kuulus ka kama koostisse. Keppide najal roniv ja peamiselt värskelt tarvitatav aedhernes sai koduaedades tuntumaks aga alles 20. sajandi algupoolel.

Vanarahvas ütles, et hernest on paras aeg pääsusilma ja kullerkupu õitsemise ajal külvata. Kui külvad varem, lähevad ussitama, külvad hiljem, ei kee pehmeks (Rannu khk) 

´Vanaema hernes´ on pärit Võrumaalt, kus seda on teadaolevalt kasvatatud juba 1930. aastatest alates. See on kõrgekasvuline ja toestamist vajav, saagikas ja väga hea maitsega hernesort. Kõrgus umbes 180 cm. Herneseemned külvatakse kevadel esimesel võimalusel, tavaliselt aprilli II poolel. Paari-kolme nädala pärast võib teha korduskülvi, et värskeid herneid saaks süüa pikema aja jooksul. Seemnete vahekaugus reas on 4-5 cm. Kui taimed on kasvanud 10-15 cm kõrguseks, tuleb neid kindlasti nööri, võrgu või keppidega toestada. Kaunad valmivad umbes 50 päeva pärast külvi. 

Põlduba

Vicia faba
Põlduba oli tuntud aiavili juba keskajal ja soolaga keedetud värsked oakaunad armastatud õllekõrvane. Enamasti keedetigi oaterad soolvees pehmeks, nõrutati ja söödi kuivalt. Oasupp täitis korralikult kõhtu ja purustatud ubadest keedeti putru ning tehti käkki. Varasemalt kasvatati peamiselt väikeseteralisi sorte, aga praegu hinnatakse rohkem suurte kaunte ja teradega põldube. Kahjuks tänapäeval põldoa terasid naljalt poest enam ei leia.

Vanarahvas soovitas ube külvata enne päikesetõusu, mil sead veel magavad, ega näe, et oad maha pandi (Rõuge khk). Usuti ka, et sügisel oataimede uuesti õitsemine tähendab vanatüdrukute mehelesaamist (Paistu khk).  

Põlduba ´Helbi´ on pärit Võrumaalt ja seda on sealses Helbi külas kasvatatud kindlasti juba 1960. aastatel. ´Helbil´ on suured kaunad ja väga suured heamaitselised seemned, mis sobivad nii värskelt keetmiseks kui kuivatamiseks. Seemned külvatakse mai alguses ja saaki saab koristada augustis-septembris. Terade vahekaugus reas on umbes 10 cm. Kui taimede õitsemise ajal on väga palav ja kuiv, peab taimi kindlasti kastma. Oataimi on lamandumise vältimiseks soovitav nööride või keppidega toestada.

Aeduba

Phaseolus vulgaris
Aeduba toodi Ameerikast Euroopasse 16. sajandil ja tasapisi on ta vallutanud kogu maailma. Meie aedades hakati aeduba e türgi uba rohkem kasvatama 20. sajandi esimesel poolel. Kasvuvormi järgi eristatakse madalaid põõsasube ja mitme meetri kõrguseks kasvavaid ronijaid e lattube. Eri sortide kaunte ja terade värvus on väga mitmekesine. Aeduba on soojanõudlik taim, mistõttu tema külvamisega ei tohi kevadel kiirustada. Poolvalminud kaunu kasutatakse toiduks peamiselt värskelt, aga küpseid terasid võib ka kuivatada talviseks toiduvalmistamiseks.

Aeduba ´Suhkrumurd´ on saadud Valgamaalt ja see oli 1930. aastatel tuntud sort. See on jõulise kasvuga lattuba, mis võib kasvada 3 m kõrguseks ja vajab kindlasti tugevaid tugiposte. Kaunad on suured, valminult kollased. Terad on samuti suured ja valged. Ei ole päris kiuvaba, mistõttu keetmiseks sobivad vaid noored kaunad. Külviks peab muld olema soe, muidu lähevad terad „piimale“. Sobiv külviaeg on mai lõpp-juuni algus. Kuiva ja palavaga on õitsemise ja viljaalgmete moodustamise ajal vaja kasta. Kaunte keetmiseks võib neid hakata korjama, kui kaunad on umbes 10 cm pikkused.

Herned ja oad sisaldavad rohkelt kergesti omastatavat valku ning lisaks veel mitmeid vitamiine ja mineraalaineid. Kaunviljade valk on hea asendamatute aminohapete allikas, kusjuures aedoa valku peetakse isegi lihavalgust paremaks.

Herne ja oa seemet on väga kerge võtta ja säilitada, mistõttu saad neid sorte nüüd veel aastaid edasi kasvatada. Selleks lase mõnel kaunal täielikult valmida ja kuivada, lüdi seemned ja säilita neid kuivas ja jahedas järgmise külviajani.