Kiire. Väga kiire. Advendiaeg. Teismeline laps, haiged lähisugulased, hinnatõus, möödarääkimised tööl. Kiire, ja kohe saabuvad jõulud. Oli tunne, et on vähe lootust sellest välja tulla. Ometi, selgus, et igale hädale on rohi olemas, ka sellele. Olin ennast täiesti pahaaimamatult kirja pannud vabatahtlikuna vabaõhumuuseumi jõulukülla. Jõulukülas pidid hargnema ja kulgema eestlaste jõululood läbi viimaste sajandite. Pühade-eelsel ajal said muuseumi külalised võimaluse minevikus toimunud sündmustes ise osaleda.

Laupäeva hommikul, enne kokku lepitud aega olingi kohal, peaaegu. Ainult mõned meetrid vabaõhumuuseumi väravast peatas mind liikluse reguleerija, kes teavitas talvisest jooksumaratonist ja suunas mind pisut ringi. „Ikka juhtub nii, et kui muuseumis on mõni suur üritus, pannakse Vabaõhumuuseumi tee kinni,“ mainis hiljem muuseumi kuraator Anneli, kui jooksuvõitlusest temaga juttu tegin. Mis teha, Tallinna linn hoolib oma elanike tervisest ja saatis nad jooksma Rocca al Maresse heategevuslikule jooksule sel lumisel talvepäeval, kui muuseumisse oli oodata rohkelt külalisi.

Pidin olema kolhoosimaja 1967. aasta korteri perenaisel abiks ja võtma vastu külalisi lõhnavate piparkookidega, mis tuli ise valmis teha puupliidi ahjus. Maja poole rutates kangastus pilt aastatetagusest muuseumisaalist, kus nurgas istuv tädike kudus ja vahepeal manitses külastajaid eksponaate mitte puutuma. Eks näis, mis siin sünnib.

Uues rollis tegin asjaliku näo, nagu elaksin siin ja võtaksin vastu saabujaid kui oma külalisi. Mõned külastajad olid siin juba mitmendat korda. Keegi teatas rõõmsalt, et kui ta esimene kord käis, ei olnud siin korteris kedagi kodus, aga täna on hirmus tore, et tuba on soe ja õhus hõljub piparkoogihõng. Tavakülastajate hulka olid end peitnud ka „spioonid“ muuseumist endast, keda mina ei tundnud ja kellele ma rõõmsalt korteri lugu pajatama hakkasin.

Sõltumata külaliste vanusest on kolhoosimajas midagi, mis pea iga eestlast köidab, sest loob seoseid oma perekonna minevikuga. See on veel nii värskelt meeles. Iga tulija tõi kaasa oma loo, kuigi fraasid
„Nagu minu ema juures“, „ Minu vanaemal oli“, „Mäletad, meie vanavanaema kodus oli sama moodi“ kordusid külaliselt külalisele. Mõnevõrra nukralt nentis üks noorem pereisa, et nagu näha, on ta jõudnud juba sellisesse vanusesse, et tema enda mälestused on seostatavad muuseumis eksponeerituga.
 

Selles muuseum-kortermajas võib teha seda, mida külas olles viisakas ei ole: avada kappide uksi ja sahtleid. Uurida perenaise pesu või allüürnike habemeajamisriistu. Köögisahtlist leidsid ühed esimesed külalised alumiiniumlusikad, mis nõukogude ajal ilmselt igas sööklas olemas olid. „Selliseid lusikaid tehti ju Hiiumaal,“ rääkis üks naistest. „Vene sõjaväelaste naistele oli tööd vaja ja neile tehti väike lusikatsehh. Kõpus on siiamaani Lusika-nimeline bussipeatus olemas.“ Nii korjan üles killukese kodumaa ajalugu.

Samal ajal püüdsin hoida tuld pliidi all just nii suurena, et ahi küpsetaks õhukesi koogisüdameid ühtlaselt. Tööriistaks oma vanaemalt saadud koogivorm. Paraku, minu ehmatuseks läks esimene pannitäis kõrbema. Minu lohutajateks ja piparkoogiala spetsialistideks said õde-venda, kes sel päeval tõetruult üheksakümnendate korteri perelapsi kehastasid. Kelle naabruses poleks selliseid sõbralikke tegelasi olnud? Ühel hetkel kui uusi piparkooke neile pakkuda polnud, märkasin rõõmuga, et mu lauanurgale poetatud kõrbenud küpsised olid leidnud uue omaniku. Siinkohal ei saa jätta mainimata täiskasvanud külalisi, kes kelmikalt laualt taignat pihta panid, nagu nende lapsepõlves, ja seda ei saanud neile pahaks panna!

 

Küsiti, kui kaua ahjud sooja peavad? Ja kas tervet maja köetaksegi puudega? Jah, maja on ahjuküttel, praeguse ilmaga köetakse iga päev.
„Väga hästi ühtlaselt soojenevad teil need pliidid siin“, kiidab üks vanem härra, kes soojamüüre erinevates korterites patsutas ja lõpuks pikemalt juttu ajama jäi.

Väike poiss tuli korterisse teisele ringile, veelkord vaatama akordionit. „Ainult natuke kasvad veel ja siis hakkadki mängima.“ ütlen talle.

„Aga, mis mõttes toodi see maja Lõuna-Eestist siia? Miks ei ehitatud lihtsalt uut maja?“ Ilmselt on see paljude küsimus, aga välja ütles selle üks inimene.
„Tead, see siin on muuseumi värk, siin nii ei saa, et ehitad uue,“ vastab küsijale tema sõber.
Alumisel korrusel saab vaadata meediakajastusi maja valmimisest. Laia avalikkuse eest selle maja lugu peidetud ei ole.

 

Vahepeal lõpetasin kogu majarahvale lõunaks mõeldud kartulite koorimise, aga keetmiseks oli vaja leida suurem pott. Pidasin tõenäoliseks, et selles osas aitavad naabrid. Nii oligi.
„Sa leiad seitsme liitrise poti Raimo köögist, kohe pitsu kõrvalt“ juhatas mind kolhoosimaja perenaine Sirje. Järgmisel hetkel olin täiesti jahmunud, kui mulle astus vastu päris elus Raimo 1993. aastast. Teda ma loomulikult teadsin korterit tutvustavast videost. Aga, et ta tõesti siin olemas oli, tekitas minus tunde, nagu oleksin kohtunud mõne kuulsusega minevikust.
Potiotsingutel sattusin välja reklaamitud sündmuse keerisesse, rahvast oli rohkelt ja isegi fotograaf polnud paljuks pidanud kohale tulla. Elevuse põhjustajaks selles korteris oli sotsiaaltöötaja, kes tõi heategevuslikul eesmärgil perele humanitaarabina kasutatud riideid. Naerusuine külastaja kiitis sotsiaaltöötajat ja ütles, et kui ikka niisama riideid pakutakse, tuleb kõik vastu võtta, isegi kui number ei sobi ja lõige ei istu!

Mina hiilisin vaikselt elutoast mööda kööki, mida koristati ilmselt enne selle maja muuseumisse püstitamist, ja otsisin potti. Õnneks olen ma elus Hiiumaal käinud ja ei hakanud otsima pere koera Pitsut, vaid leidsin otsitava anuma just väikese pitsu ehk pingi kõrvalt. Uskumatu, et tegelikult teab Sirje äärmiselt täpselt, mis järjekorras asjad siin segaduses paigutatud on. Muuseum ikkagi!

Kui kartulid keenud olid, tuli küsida, mis kartulitest edasi saab. Alustada tuli kartulitelt vee ära valamisest. Usaldusväärse välimusega härra pakkus ennast kartulitelt vett ära valama, kinnitades, et ta seda varemgi teinud on. Abiliseks, kelle teenetest ma loobuda ei suutnud, osutus muuseumi vanemteadur, etnoloog Heiki Pärdi ise. Teda olin siiani näinud ainult televiisorist, kus ta rääkis näiteks eestlaste kaheldava väärtusega hügieenist või maarahva arhitektuurist. Kuna selles Maila 1967. korteris, kus kartulitelt valati vesi kraanikausi alla asetatud emailämbrisse, telekat ka ei olnud, oli arusaadav, et kuulsamad inimesed pidid kohale tulema televiisori vahenduseta.

 

Külaliste vool oli raugematu. „Minu korter“ oli majas vaikseim ja kõige tagasihoidlikuma sisustusega. Külalised küsisid näiteks:
„Miks siin ei ole lampidel kupleid?“ Tuli rääkida, et noor perenaine ei jõudnud neid osta, kuna ei elanud selles korteris tegelikult väga kaua. Samal põhjusel polnud kõigis tubades kardinaid. Maja oli metsas ja varjata suurt midagi ei olnud. Ka mööblit oli vähevõitu, esemeid tuli osta üks haaval. Siinkohal ohkavad mitmed ja mitmed külalised, nagu kokku lepitult, et kuhu me tegelikult jõudnud oleme kõigi nende asjadega, mis meil kodudes on. Siin nähtav on ehe tõestus sellest, et elamiseks pole tegelikult palju vaja.

Jutuajamised käivad seinast seina.
„Kuidas sel ajal pesti?“ „Kausist“ pakun, aga viitan ka hoovis olevale saunale, kuurile, garaažile, kust tuleb kindlasti läbi käia, et aru saada kogu kolhoosiaja maja elust.
„Kas siin on kuivkäimla? Ega see ei lõhna?“ Ja lapsed uurivad, kus televiisor on.
Pehmetes kasukates daamid meenutavad, mis neile pulmakingiks toodi.
Ühtede külalistega meenutame, kuidas hangiti nõukaajal tutvuste kaudu mööblit ja muud kaupa.
Järgmine külaline räägib mulle hoopis olukorrast Ukrainas, võrreldes elu 1967. aasta kolhoosimajas ja praegu rinde piirkonnas, ning lõpuks jõuame tiibrakettide košmaarse hinnani.

Ühe naisega, kes lapsele kapil olevat taskulampi tutvustab, saan kogemata jutule, kui hakkame rääkima sellest kuidas kontrolliti vanasti patareide täituvust. Taskulambi sees käis kandiline patarei, mille klemme katsuti keelega, et aru saada, kas särtsu veel jagub, rääkis juba hommikul üks meesterahvas. Ka see naisterahvas mäletab seda hapukat, teravat maitset. Kokkuvõtteks jõuame lõpuks selleni, kuidas tänapäeva inimestele on loodud erinevaid andureid ja süsteeme, et tuvastada kõik ohtlik, ilma et ise tuleks kaasa mõelda.

Piparkoogid said otsa. Terve päeva elasin teises ajastus ja aitasin inimestel kaasa elada nende mälestustele. Jalutasin toad läbi, panin pliidi siibri kinni ja hakkasin lõpetama. Just siis tabas mind kena naisterahvas. Tagantjärgi tundub, et tema saadeti minu juurde Saatuse enda poolt. Tema oli samuti märganud, kui lihtne elamine korteris on. Ta rääkis südamlikult, et asjad ei ole elus kõige olulisemad, ja kui neid juurde vaja on, võib vabalt ise midagi meisterdada, mustreid välja mõelda, vanu asju uueks luua. Peale rasket tööpäeva ei tasu muretseda, vaid tuleks teha käsitööd, mis lööb mõtted selgeks või helistada oma lähedastele: vanematele, õdedele, vendadele, vanavanematele. Olla alati positiivne. Ta arvas, et tal endal see õnnestub, sest ta kolleegid imestavad alati, kuidas ta suudab olla aina rõõmus. Ja igaks juhuks rääkis ta veel kord üle, kuidas raskel ajal tuleb teha plaan, et kõikide asjade eest tasutud saaks, ja kindlasti peaks midagi ise oma kätega tegema, mis inimestele rõõmu valmistab. Naisega kaasas olnud noormees lisas: „Ei tasu muretseda asjade pärast, mida ise muuta ei saa.“ Vastu vaielda oli võimatu.

 

Väljas oli läinud pimedaks. Panin mantli selga, sain majahaldjalt Sirjelt kaasa veel kõrvitsasalati retsepti ja jalutasin läbi talveõhtu muuseumi väravasse ja sõitsin koju. Kas mu mured olid vahepeal lahenenud? Kas jõulud olid nihkunud kaugemale, kas teismeline oli kasvanud suuremaks, kas segased jutud olid selgeks räägitud, sel ajal kui ma küpsetasin vabaõhumuuseumi kolhoosimajas piparkooke ja ajasin külastajatega juttu? Loomulikult ei, vastupidi,  jõulud olid tulnud päeva võrra lähemale ja ma ei olnud ühegi oma murega terve päeva tegelenud. Aga kogu soojus ja hoolivus, mis sellest muuseumist õhkus, külastajad, kes olid võtnud aja maha ja sulgenud oma järel muuseumi värava seestpoolt, jagasid minuga seda rahu ja rõõmu. Just nii palju, et tundsin, päev, mille andsin teistele, andis mulle vastu hoopis rohkem ja oluliselt kergem oli sukelduda järgmisesse päeva.