Tänapäeval jõuludest rääkides mõtleme tihti just jõululaupäeva ja esimest jõulupüha. Vanarahvakalendri järgi aga kestavad jõulupühad üle kahe nädala alates toomapäevast 21. detsembril kuni kolmekuningapäevani 6. jaanuaril, saartel lausa küünlapäevani veebruari alguses. Erinevalt suvest oli talvel aega pikemalt pidutseda, siis olid põllutööd tehtud ja saak korjatud. Käidi üksteisel külas, vahetati väikeseid kingitusi ja söödi jõulu- ning nääriroogasid.
Eesti Vabaõhumuuseumis algab pühadeaeg 18.-19. detsembril jõulunädalavahetusega „Jõulud Eesti külas“, kus saab osa meie esivanemate vanadest jõulukommetest. Lisaks saab sisse põigata lähemasse minevikku, kus Kolhoosimajas valmivad jõuluroogade asemel nääritoidud, kuusk on ehitud kulla ja karraga ning päkapikkude ootuses on sussid akna peale seatud. Kabelist kostab kaunist koorilaulu ning kõrtsi ümber on koondunud laadamelu.
Põnevad pühadekombed peipsiveerelt
Kui nii mõndagi teatakse luteri, katoliku ja õigeusu jõuludest, siis hoopis vähem ollakse kursis meie hulgas elavate vanausuliste pühadekommetega.
Enamus slaavlasi tähistavad jõule vana kalendri järgi ehk 6. ja 7. jaanuaril. Kogu talviste pühade periood – svjatkad – kestab kuni 19. jaanuarini ehk Jeesuse ristimise päevani. Sel ajavahemikul ei tehta tööd, vaid rõõmustatakse Kristuse sündimise üle. 6. jaanuari õhtul minnakse pühakotta, kus on pikk ja väga kaunis palvus. Kas kohe jõuluööl või 19. jaanuarini kestval pühadeperioodil on oodata külalisi, kes kristlike laulude saatel majast majja käivad ja rõõmusõnumit kuulutavad. “Hristoslaavitajad” kiidavad jumalat ja soovivad majarahvale kõike helget. Vastutasuks kostitatakse neid pühaderoogadega ja mõnikord antakse isegi raha. Teada on ka, et 18. ja 19. sajandil ning kohati ka 20. sajandil käisid majast majja jõulusandid. Kamp karuks, nõiaks, kitseks, mustlasmutiks või kukeks maskeeritud noori tegid kõva lärmi, kolkisid kõvasti akendele või aiateivastele ja palusid lauludega endid sisse lasta. Enamasti pääsesid nad tuppa, tegid pererahvale nalja, tantsisid, laulsid, küsisid mõistatusi ja kiitsid vastuvõtjaid. Peale seda nõudsid nad häälekalt andisid. Enamasti olevat käidud just nende majade akende taga kus teati elavat noori vallalisi tütarlapsi.
Svjatkate ajal pidavat ennustustulemused kõige õigemad olema ja nii viidi seltskondliku meelelahutusena läbi ka mitmesuguseid tulevikunägemise rituaale. Populaarsemad neist olid seotud meheleminekuga ja nii tekitas see tegevus alati palju elevust. Ennustamiseks kasutati kreeka pähklite koori, herneid ja ubasid, kukke, saabast või kalossi, kõige ohtlikum oli aga ennustusrituaal peegliga. Svjatkate ajal käidi ka uisutamas, hobusaaniga sõitmas, külastati üksteist ja mängiti mitmesuguseid mänge. Sel ajal olid lubatud ka kelmused, võidi näiteks puuriit viia Peipsi järve, hobune magajatele voodipäitsisse siduda või ukse ette vett valada, et sellest jäätumisel liuväli saaks.
8. jaanuaril saab lustakast ja rõõmsast pühadeajast osa ka vabaõhumuuseumis, kui tähistatakse talsipühi ja talviseid svjatkasid. Valmivad pidupäevaroad, saab meisterdada, ennustada ja kuulata muusikat. Oma talvist pööripäeva kombestikku tutvustavad Eestis elavad vähemusrahvad, osaleda saab vanades rahvamängudes ja jõukatsumistes ning rüübata ehtsat samovariteed. Kui talveilm seda lubab, saab ka suusatada, kelgutada ja hobusaaniga sõita.
Jõulusoku orienteerumismäng viib nooremad külastajad muuseumisse seiklema ja pühadekommetega tutvuma. Just jõuluajal on hea varuda aega ja tulla koos oma lähedastega parkmetsa jalutama, kuulata vanas kabelis jumalateenistust ja astuda sisse taludesse, et perenaistega jõuluajast tera juttu puhuda.