„See käis ta käes nagu käkitegu!“, „See on käkitegu!“ öeldakse siis, kui on tegemist mingi lihtsa tegevusega, mis ei nõua eriliselt aega ja vaeva.
Mis käkid need siis on, mille tegu nii kergelt käib? Käkk on rahvatoiduna tuntud kogu Euroopas ja meil Eestiski on see põline talurahva kõhutäide. Kõige lihtsamalt öelduna on käkk keedetud tainapätsike. Tavaliselt tehti käkke odrajahust, harvem ka rukkijahust ning nende valmistamine oli tõepoolest käkitegu.
Kõigepealt segati odrajahu vee või petipiimaga tihkeks taignaks. Vahel lisati maitseks ka rasva või pekitükke ning sibulat. Taignast vormiti umbes rusikasuurused ümmargused või piklikud pätsikesed, mida keedeti soolases vees või lihaleemes. Keedetud odrakäkid tõsteti välja ja neid söödi tummist keedust kõrvale rüübates. Hiiumaal pisteti aga käkke kausist koos leemega -- käkisupp on üks hiidlaste rahvustoite.
Väga armastatud pidulikumaks söögiks olid verikäkid, mis on meile praegugi hästi teada. Verikäkki tehti taludes peale sügisest lamba- või seatappu. Siis lisati tavapärasele käkitaignale värsket verd ning sibulaga praetud pekitükke. Lõuna-Eestis valmistati kamakäkke ja oa-või hernepudrust käkke, mida söödi keetmata kujul.
Käkke võis teha ka pikemaks ajaks varuks – keedetud käkid kuivatati ja viidi aita hoiule. Söömiseks hautati neid supileemes või hapukoores, neid võis ka pannil rasvas praadida. Käkke oli niisamagi hea taskusse pista ja pikemale teekonnale toidumoonaks kaasa võtta.
19. sajandi lõpul hakati algul odrajahust, hiljem nisupüülist tegema väiksemaid käkke ehk klimpe, mis keedeti supi sisse. Klimbisupp oli tavaline kodune toit, mis vääriks taas au sisse tõstmist.
Olgugi et käkk maitseb imehea, ei pruugi tema väljanägemine olla piisavalt isuäratav – eks ta ole üks hallikas jahuplönn. Sellest lähtuvalt tähistab „käkk“ kõnekeeles mingit kehvasti valmistatud asja ning „KÄKKI KEERAMA“ võib tähendada niihästi lihtsamat sorti vusserdamist kui suisa sigadusega hakkama saamist.
Mis käkid need siis on, mille tegu nii kergelt käib? Käkk on rahvatoiduna tuntud kogu Euroopas ja meil Eestiski on see põline talurahva kõhutäide. Kõige lihtsamalt öelduna on käkk keedetud tainapätsike. Tavaliselt tehti käkke odrajahust, harvem ka rukkijahust ning nende valmistamine oli tõepoolest käkitegu.
Kõigepealt segati odrajahu vee või petipiimaga tihkeks taignaks. Vahel lisati maitseks ka rasva või pekitükke ning sibulat. Taignast vormiti umbes rusikasuurused ümmargused või piklikud pätsikesed, mida keedeti soolases vees või lihaleemes. Keedetud odrakäkid tõsteti välja ja neid söödi tummist keedust kõrvale rüübates. Hiiumaal pisteti aga käkke kausist koos leemega -- käkisupp on üks hiidlaste rahvustoite.
Väga armastatud pidulikumaks söögiks olid verikäkid, mis on meile praegugi hästi teada. Verikäkki tehti taludes peale sügisest lamba- või seatappu. Siis lisati tavapärasele käkitaignale värsket verd ning sibulaga praetud pekitükke. Lõuna-Eestis valmistati kamakäkke ja oa-või hernepudrust käkke, mida söödi keetmata kujul.
Käkke võis teha ka pikemaks ajaks varuks – keedetud käkid kuivatati ja viidi aita hoiule. Söömiseks hautati neid supileemes või hapukoores, neid võis ka pannil rasvas praadida. Käkke oli niisamagi hea taskusse pista ja pikemale teekonnale toidumoonaks kaasa võtta.
19. sajandi lõpul hakati algul odrajahust, hiljem nisupüülist tegema väiksemaid käkke ehk klimpe, mis keedeti supi sisse. Klimbisupp oli tavaline kodune toit, mis vääriks taas au sisse tõstmist.
Olgugi et käkk maitseb imehea, ei pruugi tema väljanägemine olla piisavalt isuäratav – eks ta ole üks hallikas jahuplönn. Sellest lähtuvalt tähistab „käkk“ kõnekeeles mingit kehvasti valmistatud asja ning „KÄKKI KEERAMA“ võib tähendada niihästi lihtsamat sorti vusserdamist kui suisa sigadusega hakkama saamist.