Tänavu mais tegi 19.-20. sajandi vahetuse Lõuna-Eesti külasepa elu kujutav Sepa talu Eesti Vabaõhumuuseumis ajahüppe 1950. aastate algusesse ehk varasesse kolhoosiaega. Täpsemalt aastasse 1952, tumedasse ja raskesse aega enne Stalini surma.
Eesti Vabaõhumuuseumi kolhoosi
kortermaja oma kõrvalhoonete ja õuealaga esindab eeskätt 1970. aastaid, kui
ühismajandid olid jalad alla saanud ja võrdlemisi heal järjel. Nõukogudeaegses
kortermajas ongi põhirõhk inimeste kodudel ja igapäevasel argielul ning mitte
otsesõnu poliitilisel ajalool, pakkudes äratundmist nii maa- kui ka
linnainimestele.
Paraku jäi nõukogude perioodi
kajastamine korterelamu näol ühekülgseks ja tekitas uue „rääkimata
loo“ – vajaduse kõnelda ka nõukogulike ühismajandite algusaegadest,
kollektiviseerimisest kui senise maaelu ja peremehetunde hävitajast,
küüditamisest, pealesunnitud valikutest, kolhooside algusaastate hirmudest ja eluraskustest,
lõhest räige propaganda ja karmi elutegelikkuse vahel ning senise mõtteviisi ja
elukorralduse murenemisest.
Selle keerulise ja vastuolulise loo rääkimiseks saigi ühest endisest külasepast kolhoosisepp, kes peab uue korra tingimustes hakkama saama ja kohanema. Keerulisele ajastule omastest nähtustest kõneldakse Sepal vihjamisi läbi tubase detailirikka väljapaneku ja õueala. Videod sepikojas ja elamus avavad tausta külasepast kolhoosisepaks saanud Jaan Haraku kaudu.
Tähelepanelik külastaja leiab peidetud vihjeid veelgi. Olgugi, et Sepa esitab ajastust üldistuse, on siin paljuski toetutud ka talu kunagiste elanike, perekond Haraku, loole.
Sepa talu avaral õuel on kolm
hoonet: 1880.-1890. aastatel ehitatud elamu-laut ja saun ning sepikoda. Muudatused
puudutavad eeskätt õueala ning Sepa talu elamut ja sepikoda.
Kolhoosi korterelamuni viival külastajateekonnal annab Sepa talu uus ekspositsioon suurema üldistuse ja mõttelise tausta nõukogudeaegsele sundkollektiviseerimisele Eestis.
Kuraator: Maret
Tamjärv, teadur-kuraator
Videod: Blueray OÜ
Toetas: Eesti Kultuurkapital
