Eeslaste vastlapäev on liikuv püha, noorkuu teisipäev, seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva. Vastlapäeva on ajalooliselt peetud väga paljudes Euroopa riikides.
Vaatamata tõlkes samasugusele nimetusele ei ole Vene ja Eesti vastlapäevas väga palju ühiseid jooni. Tegelikult on eestlastel vastlapäeva kohta lausa mitu nime- liugupäev, pudrupäev, lihaheitepäev jne.
Üheks eestlaste vastlatoitudeks on seajalad, sest jõuluks tapetud sea liha on otsakorral. Lihatünnist on liha aina söödud ja söödud ning vastlapäevaks polegi muud, kui seajalad, sabad ja kõrvad alles. Keedetud seajalad on väga maitsvad ja rammusad ning neist saab pärast vurre meisterdada, et kurje vaime oma kodust eemale peletada. Seajala söömisest põskedele jäänud rasva ei tohi mingil juhul maha pesta, see kaitseb noaga sõrme lõikamise eest. Seajalgade kõrvale on kombeks süüa veel tanguputru, keedetud herneid, keedetud ube, oasuppi ja magustoiduks kindlasti odrakaraskit, mis tänaseks päevaks on asendunud vastlakuklitega.
Üheks sarnasuseks vene vastlapäevaga on talvised meelelahutused. Sõidetakse saaniga, kelguga, suuskadega, uiskudega ja nende puudumisel tuhisetakse isegi leivalabida või pesukausiga mäest alla. Sellel liuglemisel on peale lõbu veel ka suurem tähtusus. Nimelt, mida kaugemale sa oma sõidukiga tuiskad, seda pikemaks kasvab linataim ja see ühtlasi tähendab, et saab teha pikki särke, pükse, köisi ja mahukaid viljakotte.
Erinevalt venelastest on eestlastel vastlapäeval lõkke süütamine ja külaskäimine keelatud.
Vastlapäev on eestlaste hulgas naiste püha, mil õrnema soo esindajatel on lubatud kõrtsi minna, põski õhetama panevaid jooke juua ja isegi ise kosja minna. Samuti tuleks tütarlastel erinevaid rituaale läbi viia, et endale edaspidiseks ilu ja tugev tervis tagada. Üheks selliseks toiminguks on 7 korda juuste kammimine ja täide tapmine. Kui enda juuksed on kehvakesed seotakse kõrtsi minnes endale linased patsid pähe.
Lastega saab vastlapäeval mängida erinevaid mänge. Üks lõbusamaid on „vastla kotti ajamine“. Lapsed meelitatakse viljakotiga lakaluugi alla ja kästakse sealt vastel kinni püüda. Sahmakas vett, mis sealt lastele kaela kallatakse ongi vastel. Kõigil on lõbu laialt. Samuti saab mängida kadaajamist, mis tähendab põhku ja kaltse täis topitud palli veeretamist naabri maa peale. Kada sisse on eelnevalt pandud oma halvad mõtted ja emotsioonid ning naabrile kada viies saate ise negatiivsetest asjadest lahti. Mõnes kohas tehakse ka metsikut e hiiglaslikku õlenukku ja viiakse see metsa või põletatakse ära. See sarnaneb natuke venelaste õlenuku põletamisele.
Slaavlased ennustavad vastlapäeval tulevikku pliinidelt, eestlased aga seajala kontidelt. Igale kondile annab üks tüdruk oma nime ja siis kutsutakse tuppa koer, kes hakkab neid konte sööma. See kont, mille koer esimesena valib, selle kondi omanik saab esimesena mehele.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks võib öelda, et vastlad on toredad, ükskõik mis rahva kombestiku järgi neid pidada.
Vaatamata tõlkes samasugusele nimetusele ei ole Vene ja Eesti vastlapäevas väga palju ühiseid jooni. Tegelikult on eestlastel vastlapäeva kohta lausa mitu nime- liugupäev, pudrupäev, lihaheitepäev jne.
Üheks eestlaste vastlatoitudeks on seajalad, sest jõuluks tapetud sea liha on otsakorral. Lihatünnist on liha aina söödud ja söödud ning vastlapäevaks polegi muud, kui seajalad, sabad ja kõrvad alles. Keedetud seajalad on väga maitsvad ja rammusad ning neist saab pärast vurre meisterdada, et kurje vaime oma kodust eemale peletada. Seajala söömisest põskedele jäänud rasva ei tohi mingil juhul maha pesta, see kaitseb noaga sõrme lõikamise eest. Seajalgade kõrvale on kombeks süüa veel tanguputru, keedetud herneid, keedetud ube, oasuppi ja magustoiduks kindlasti odrakaraskit, mis tänaseks päevaks on asendunud vastlakuklitega.
Üheks sarnasuseks vene vastlapäevaga on talvised meelelahutused. Sõidetakse saaniga, kelguga, suuskadega, uiskudega ja nende puudumisel tuhisetakse isegi leivalabida või pesukausiga mäest alla. Sellel liuglemisel on peale lõbu veel ka suurem tähtusus. Nimelt, mida kaugemale sa oma sõidukiga tuiskad, seda pikemaks kasvab linataim ja see ühtlasi tähendab, et saab teha pikki särke, pükse, köisi ja mahukaid viljakotte.
Erinevalt venelastest on eestlastel vastlapäeval lõkke süütamine ja külaskäimine keelatud.
Vastlapäev on eestlaste hulgas naiste püha, mil õrnema soo esindajatel on lubatud kõrtsi minna, põski õhetama panevaid jooke juua ja isegi ise kosja minna. Samuti tuleks tütarlastel erinevaid rituaale läbi viia, et endale edaspidiseks ilu ja tugev tervis tagada. Üheks selliseks toiminguks on 7 korda juuste kammimine ja täide tapmine. Kui enda juuksed on kehvakesed seotakse kõrtsi minnes endale linased patsid pähe.
Lastega saab vastlapäeval mängida erinevaid mänge. Üks lõbusamaid on „vastla kotti ajamine“. Lapsed meelitatakse viljakotiga lakaluugi alla ja kästakse sealt vastel kinni püüda. Sahmakas vett, mis sealt lastele kaela kallatakse ongi vastel. Kõigil on lõbu laialt. Samuti saab mängida kadaajamist, mis tähendab põhku ja kaltse täis topitud palli veeretamist naabri maa peale. Kada sisse on eelnevalt pandud oma halvad mõtted ja emotsioonid ning naabrile kada viies saate ise negatiivsetest asjadest lahti. Mõnes kohas tehakse ka metsikut e hiiglaslikku õlenukku ja viiakse see metsa või põletatakse ära. See sarnaneb natuke venelaste õlenuku põletamisele.
Slaavlased ennustavad vastlapäeval tulevikku pliinidelt, eestlased aga seajala kontidelt. Igale kondile annab üks tüdruk oma nime ja siis kutsutakse tuppa koer, kes hakkab neid konte sööma. See kont, mille koer esimesena valib, selle kondi omanik saab esimesena mehele.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks võib öelda, et vastlad on toredad, ükskõik mis rahva kombestiku järgi neid pidada.
Vastlapäevaga seotud kombeid, mänge ja toite tutvustatakse Eesti Vabaõhumuuseumis kahel päeval. 16. märtsil saab aga maaslenitsa pidustuste raames maitsta pliine ja samovariteed ning tutvuda erinevate rahvuste vastlakommetega.