15. septembril kl 10–16
Sügislaat kestab kl 10-16. Programmi tegevused toimuvad muuseumi hoonetes ja õuedel kl 11-16.
Tavapilet
16 €, sooduspilet 10 €, perepilet 32 €
Eesti Vabaõhumuuseumi aastapääsme ja muuseumikaardiga on sissepääs sündmusele tasuta!
Igal rahval on omapärane köök, mida on kujundanud nii kohapealsed loodusolud kui ka vastava paiga ajalugu. Läbi aegade on toidukultuuri mõjutanud kultuurikontaktid, suhted lähemate ja kaugemate naabritega.
Käesoleva aasta leivapäeval tutvume erinevate rahvuste roogadega ning uurime, kuidas on mitmed eesti kööki kuuluvad toidud meie lauale jõudnud. Traditsiooniliselt saab osa Eesti leiva loost viljapeksust leiva küpsetamiseni. Toimub parima koduleiva valimine ning käsitöö- ja toidulaat. Rahvamuusika, nukuteater ja meisterdamine pakuvad rõõmu suurtele ja väikestele.
Leivakonkurss
Parima leiva valimise võistlus toimub Kolu kõrtsi ees pikas telgis.
Kell 12.00–14.30.
Tule ja vali laada parim koduleib!
Kell 15.00.
Parima leiva väljakuulutamine.
Leivakonkursi tingimused leiad siit!
Sutlepa kabel
Kell 11.30
Leiva õnnistamine, esineb Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor
Kell 12.30 Esineb pärimusmuusik Sofia Joons.
Sofia Joons kutsub kaasa helisevale ringreisile rannarootsi saartele ja aladele. Sõiduvahenditeks on rahvalikud koraalid, pärimuslaulud ja viiulilood. On ka võimalik, et Sutlepa kabelis kõlab mõni koraal, mis on kabelis lauldud juba enne kui see sai omale uue kodu vabaõhumuuseumis.
Kolu kõrts
Kell 12 esineb leelokoor Sõsarõ.
Eesti Vabaõhumuuseumi töötajate kunstinäitus „Muuseumitöötaja salaelu“.
Sassi-Jaani talu – kaugema kandi rahva söögid ja käsikivil jahvatamine
Sassi-Jaani õuel jagavad killukesi oma toidukultuurist mitmed rahvad.
Norras, näiteks, on leivaga seotud mitmeid traditsioone. Vanasti takistasid mäed ja fjordid külade
vahelist suhtlust, mis lasi tekkida piirkonniti omadel traditsioonidel. Tihti küpsetati leiba, mida sai kaua
säilitada. Näidatakse, mida Norras traditsioonilise leiva all mõeldakse, ennekõike kõige õhemat ja
lamedaimat leiba - "lameleiba", mida leidub üle riigi, ning räägitakse sellest, kuidas seda süüakse ja kuidas
norralased on toonud traditsioonilise leiva tänapäeva.
Tavern Tbilisi tutvustab traditsioonilisi
Gruusiast pärit küpsetisi, näiteks leiba Šotis Puri. Kaasas on mitmeid erinevad pirukad: klassikaline Hatšapuri Imeruli, Adzaruli hatšapuri, Megruli hatšapuri, Penovani hatšapuri, Kubdari (hakkliha hatšapuri), Lobiani (oahatšapuri), Tsakhrakina (sisaldab ürte ja juustu). Seda kõike saate proovida ja ka maitsta!
Oksana ja Ivan avasid kaks aastat tagasi Kohtla-Järvel esimese
Ukraina kohviku. Kohalikele pakuti esmakordselt tooteid, mille hulgas olid traditsioonilised Ukraina küpsetised, pirukad, kringlid ja maiustused. Leivapäeval pakuvad nad erineva kuju ja täidisega: kartuli-, seene-, liha-, kapsa-, kirsi- ja õunapirukaid. Külastajatel on võimalik nautida traditsioonilisi mooniseemnetega, kirssidega või vaniljekreemiga Lääne-Ukraina küpsetisi (
plyatski).
Itaalias ei ole sai pelgalt toit, vaid see on kogemus, mis äratab mälestusi ühisest peresöömisest. Selle lauda toomine sümboliseerib nii külalislahkust kui täidab ka praktilist eesmärki olgu selleks siis ciabatta, panino või pagnotta. Pehme saiatükikesega on imehea ka taldrikult viimased toiduraasud kätte saada - nagu me Itaalias ütleme Scarpetta! Saia süüakse nii toidu kõrvale kui valmistatakse sellest erinevaid roogasid näiteks bruschettasid. Tunneme oma saia üle tõelist uhkust ja soovime seda ka teiega jagada.
Andekas
seltskond noori mehhiklasi kutsub teid kultuurirännakule Mehhiko värvikirevasse
ja elujõulisse maailma. On võimalus proovida ehtsaid Mehhiko maitseid erinevate
toitude ja jookide hulgast, mis annavad tunde nagu viibiksitegi Mehhiko
südames. Saab mängida pärimusmänge ja võtta osa tegevustest, mis räägivad
Mehhiko traditsioonidest. Kauge kultuur, ajalugu ja kunst saavad lähedaseks
mõnusas vestluses, mängudes ja toidus, mida pakuvad Mehhiko noored saadikud.
Töötoad toimuvad kell 11.30, 13.30 ja 15.30.
Sassi-Jaani talu aidamademel saab proovida käsikivil rukkiterade jahvatamist. Käsikivid tulid Läänemere
äärsetes piirkondades kasutusele koos viljakasvatuse levikuga. Sarnased käsikivid on olnud lätlastel,
leedulastel ja venelastel. Eestis jahvatati käsikiviga vilja veskitest kaugemale jäävates taludes veel 19.
sajandilgi.
Köstriaseme talu – rehepeks
Viljalõikus algas enamasti paar nädalat enne terade täisküpsuse saavutamist, kuna nii välditi terade
pudenemist. Pärast põllul järelküpsemist toodi rukkivihud rehe alla kuivama. Vihud asetati rehetoa
partele, reheahjust tulevas kuumuses kuivasid viljapead lõplikult. Parimad terad säilitati seemneviljaks,
need saadi kätte viljavihke vastu rabamispinki või seina lüües. Kogu vili peksti rehealuse põrandal vartade
või kootidega seni, kuni viljaterad peadest eemaldusid. Seejärel puhastati-tuulati need tuulamissarjadega.
Rehepeks oli üks mustemaid ja raskemaid igasügisesi talutöid. Rukis oli leivavili, selle kasvust ja
saagikusest sõltus pere käekäik kuni järgmise lõikuseni ̶ oli ju leib talurahva kõige olulisem toit, muid
sööke kutsuti varem leivakõrvaseks.
Härjapea talu – leivategu
Kui vili oli pekstud, tuulatud ja jahvatatud, jõudis jahu lõpuks perenaise lauale. Leivateoks valmistus
pereema hoolega. Leivataina jaoks segati kokku vesi, juuretis ja umbes pool rukkijahu kogusest ning pandi
hapnema. Kui tainas oli kerkinud, segati sisse ülejäänud jahu, lisati maitseaained ning asuti sõtkuma.
Kerkinud tainast vooliti pätsid, mis pealt siluti. Kaitseks tehti leivapätsidele käega ristimärk või mõni muu
maagiline tähis. Soojaks köetud ahju tõsteti piklikud või ümmargused pätsid leivalabidaga, kus need 2-3
tundi küpsesid. Iseäranis hästi maitses omaküpsetatud leib kodus valmistatud koorevõiga.
Pulga talu – mängud ja nukuteater
Põhja-Eesti elu mõjutasid vanasti mere ja suurlinna Peterburi lähedus. Mõisatest saadeti tsaaripealinna
viinaköökide praagaga nuumatud veiseid, taludest viidi sinna põllusaadusi, mille müügist saadud rahaga
maksti kinni talude ostuvõlad. Paesel pinnasel kasvatati enamasti kartulit, kapsast, uba ja hernest,
leivavilja saadi seda kalade vastu vahetades. Pulgal ongi väike põllulapp, kus üht kui teist kasvamas näeb.
Siin õuel saab mängida vanu talulapse mänge - proovida looga alt läbi pugemist, mängukarkudel
kõndimist ning võistelda kotijooksus. Lapsed saavad vaadata Are Uderi lavastatud
nukuetendust “Lopi ja
Lapi”, mis põhineb F. R. Kreutzwaldi muinasjutul. Õpetlik lugu vanarahva kehvast elust ja unistustest
etendub kaks korda,
kell 14.15 ja 15.15.
Lau pood – vürtspood
Tsaariajal kutsuti väiksemaid toidu- ja esmatarbekaupade kauplusi vürtspoodideks, kuigi neis oli,
vähemasti esialgu, vürtsidest saadaval üksnes pipar. Ajapikku lisandus teisigi vürtse ja ürte. Küla
toidupoode kutsuti vanasti ka koloniaalkauplusteks. Lau külapoes on müügisaal ja maja teisel poolel
poeomaniku eluruumid. Poemamsli elutoas saab seekord nuusutada kõiki müügil olevaid maitseained
ning tutvust teha sadakond aastat tagasi kasutusel olnud toiduainete ja nende põnevate nimedega.
Kuie kool – Mõisa toitude jõudmine Eesti kööki
Koolist said alguse mitmedki külaelu ja kodukultuuri uuendused. Koolmeistri proual oli tellitud
kodumajandusajakirju, millest võis leida põnevaid retsepte, mis omakorda pärinesid mõisaköögist.
Talunaisedki hakkasid katsetama uutmoodi toiduvalmistamist, sest pliidi lisandumisega talumajadesse
läks söögivalmistamine hõlpsamaks. Kasutusele tulid metallnõud ning sabaga praepannid, millel sai
praadida liha ja mune, küpsetada kooke. Kuie koolis küpsetatakse vanema retsepti järgi pannkooke.
Kolga – õpime elu mängides
Kolga talu on muuseumi toodud Hiiumaalt. Sellel saarel elasid kunagi ka eriomase toidukultuuriga
rannarootslased, kelle toidulaual oli sageli mereande. Kasvatati kariloomi ja valmistati kodujuustu,
kivistel põldudelgi kasvatati teravilja, hiljem ka kartulit.
Aga praegu on talus laste maailm! Vaatamata sügisele on lastel võimalik maha panna peete, porgandeid
ja sibulaid ning istutada lilli. Millised näevad välja taimede seemned, kuidas lüpsta lehma või kuidas
kanda kaelkookudega vett – seda kõike saab kogeda kohapeal, sest kõige paremini õpib elu tundma
mängides.
Tulge ja proovige ise järele!
Kell 11.00-16.00 saavad huvilised tulla
rahvapärase puutöö õpituppa karjalapse mänguasju vestma. Juhendavad Edeva Eremiidi õpipoisid. Panus 5-10 eurot.
Kolhoosi korterelamu – vahvlid ja udumurdi pelmeenid
Nõukogude ajal köögikunst hääbus. Toiduainete nappus ei võimaldanud köögis valmivat toitu enam
kunstiks nimetada. Samas jõudsid Eestisse mitmed uued vennasrahvaste toidud nagu kiievi ja požarski
kotlet, suppidest tulid menüüsse borš, rassolnik ja hartšoo. Armastatud kiirtoiduks kujunesid vene köögist
pärit pelmeenid, mida osteti poest või valmistati ise. Tatart pakuti nüüd pea kõigis sööklates. Lapsed
armastasid aga vahvleid, mida sai kodus küpsetada Eestis toodetud vahvliraudadega.
Kolhoosimajas küpsetataksegi vahvleid ning tehakse ise pelmeene, aga sel korral nende delikatessversiooni Udmurdimaalt.
Udmurdimaal on täna säilinud palju kohalikke
rahvustoite. Enamus neist on jahust ja
tangainetest. Tuntuimaks udmurdi rahvusroaks on pelmeenid. Sõna “pelmeen” on tulnud udmurdi keelest ning tähendab
kõrvakujulist leiba. Kõrvaleibu
valmistatakse erinevate täidistega: lihast ja kalast, seentest, kohupiimast ja
marjadest. Traditsiooniliselt on pelmeenitegu olnud sügisene töö. Neid
valmistati suur kogus, säilitati külmas ning söödi talve jooksul.
Aarte talu - Soome, üle lahe naabri mõjud
Üle Soome lahe on eestlaste paadisõidud viinud juba ammugi. Sadakond ja rohkem aastat tagasi toodi
Soome-reisilt kaasa kohvi, naabritelt võeti üle ka lapitekkide valmistamise oskus. Just Põhja-Eesti
rannarahvas võttis Eesti talurahva seas esimesena omaks kohvijoomise.
Lapsed saavad vanaaegse kohviveskiga jahvatada kohvi. Saame teada, miks Soomes süüakse ümmargust auguga leiba, proovime kokku seada lappe nii pajalappideks kui toolikateteks.
Setu talu – õigeusu mõju talu toidulauale
Setode ja vene vanausuliste elu kulges Vene piiri äärsetes piirkondades. Taredes oli suur vene tüüpi ahi,
mis püsis soe mitu päeva. Ahjus valmistati supid, pudrud, liha- ja kalaroad; ahju peal kuivatati seeni, marju
ja õunu. Ida- ja kagunurga toidulaua eripäraks on rohke Peipsi kala toiduks tarvitamine. Arvukad õigeusu
kiriku paastud on põhjuseks, miks sealkandis tarvitati toiduks palju kapsast, kurke ja seeni ning õliga
segatud köögiviljasalateid. Paastuaja pirukad küpsetati sibula- või seenetäidisega, piim aga kohutati
kohupiimaks ja soolati tünnidesse.
Perenaine küpsetab rukkikakukesi ehk rüavadsku. Täna saab siin paelale lükkida pihlakamarju ja õunu.
Peipsivene maja – teejoomise kultuur
Vanausulised tõid Eestisse tee joomise kultuuri ja võtsid kaasa oma samovarid. Teed joodi kuni kaheksa
korda päevas. Mustale teepurule võis lisada erinevaid taimi - piparmünti, kummelit, musta sõstart,
maasikaid, vaarikaid. Teed juuakse alustassilt, kõrvale võetakse keedusuhkurut.
KUIDAS JÕUDA VABAÕHUMUUSEUMISSE?
Autoga: tasuta parkimine nii muuseumi peavärava parklas, Tehasemaja parklas kui ka tagumises parklas (ca 1 km peaväravatest Kakumäe suunas).
Ühistransport: muuseumi väravasse toovad bussid nr 21 ja 21B. Muuseumist kesklinna suunas viivad bussid nr 41 ja 41b. Bussid nr 22, 42 ja 43: sõita kuni Zoo peatuseni, sealt ca 15-minutiline jalgsimatk mööda mereäärset teed. Sõiduajad leiab siit.
Kergliiklus: Bolti tõukeratta saab jätta muuseumi parklasse, jalgrattaga võib ringi sõita ka muuseumi territooriumil.
Registreeri end
Eesti leiva päev ja sügislaat
kauplejaks
Laada kodukord ja
Registreerimine