Lisaks põnevatele muuseumi hoonetele imetlevad paljud ka meie kauneid peenraid ja aiamaid, kuhu ükski taim pole sattunud juhuslikult, vaid on hoolega valitud arvestades hoone piirkonda ja ajaloolist tausta. Nõnda on paljudel taimedel ka oma saamislugu, millest ühte jagame ka teiega. Kirjutas muuseumi ekspositsiooniosakonna juhataja Anneli Banner.
Kümmekond aastat tagasi Kihnus välitöödel käies kohtusime Lemsi külas toreda vanaproua Mariaga, kel oli kogu õu rikkalikult õitsvaid daaliaid täis istutatud. Need olevat ta kunagi noorena oma emakodust toonud ja seega peaaegu terve elu kasvatanud. Maria oli vaatamata kaheksakümnele eluaastale igati tragi ja tegus. Küsisin ta käest, kas raske ei ole nii suurt hulka daaliajuurikaid igal sügisel välja kaevata ja kevadel jälle maha istutada. Vastus oli, et pole siin rasket midagi ning selle tõestuseks haaras ta kohe labida ja kaevas meile ühe juurika välja. Sellest sai alguse muuseumi daaliate väike kollektsioon.
Sel kevadel selgus kurb tõsiasi, et juba üle üheksakümne aastase ja endiselt tragi Maria daaliad olla külm kõik ära võtnud ja enam tal neid aias ei ole. Sellest sündis mõte talle üks juurikas kingituseks tagasi saata. Kuidas mõeldud, nõnda tehtud ja loodetavasti rõõmustavad tema ema daaliad Mariat veel paljudel aastatel.
Aiandushuvilistel soovitame:
- jälgida muuseumi sotsiaalmeedialehte Vabaõhumuuseumi aiapäevik
- lugeda lähemalt talude aedadest ja lilledest muuseumi kodulehelt.