Seto keeles seto vanemast söögist

Meie vanemate ehitiste puhul on traditsiooniliselt katuste katmiseks kasutatud enamasti õlge ja roogu või puitu, harvemini põletatud savikive. 1920-1930. aastatel hakkasid levima valatud betoonkividest ja tsinkplekist katused. Ka Eesti Vabaõhumuuseumis on kõik need katusetüübid esindatud. Puitkatustest on muuseumis ülekaalus laastukatused, lisaks on siin mõned laudkatused ning ainsana võib sindelkatust näha 2012. aastal külastajatele avatud Lau külapoe hoonel. 1914. aastal püstitatud pood oli alates 1930. aastate lõpust vooderdatud rootsipunase püstlaudisega ning 2025. aasta sügisel võõbati rootsi muldvärviga punaseks ka hoone katus.

Kolu kõrts juhatab jõulukuu sisse erimenüüga, mille toite valmistavad kõrtsi kokad Alice Tanksema 1915. aasta retseptivihiku juhiste järgi. Sekka ka paar vana retsepti tänapäeval välja antud kokaraamatutest. Valikut 20. sajandi alguse toitudest pakub Kolu kõrts 30.11‑14.12.

Jagame juba kolmandat aastat muuseumihariduse tähtsuse rõhutamiseks välja “Kuie kooli suurima sõbra” tiitlid koolidele ja lasteaedadele, kes on möödunud õppeaastal enim haridusprogrammides osalenud.

Uurimis- ja katsetööd silikaltsiidi toomiseks algasid 1948. aastal Tallinna silikaattelliste tehases Kvarts. Silikaltsiit võinuks jääda lühikeseks peatükiks Eesti ehitustööstuse ajaloos kui polnuks kolhoosides algamas ulatuslikku industriaalse ehitustegevuse arendamist ja ehitusmahtude kasvatamist. Pärimuse järgi oli just seeria 66-21 (1966) üks esimesi kolhoosidele suunatud individuaalelamu tüüpprojekte, mille püstitamiseks oli mõeldud rakendada industriaalseid betoonelemente. Silikaltsiidi kasutus individuaalelamute püstitamiseks levis üle Eesti ja püsis nõukogude aja lõpuni. Selle tulemusena leiab tänaseni paljudest Eestimaa nurkadest hõlpsasti äratuntavaid silikaltsiidist ühepereelamuid.