Tekstiilikonservaatori sügisestest toimetustest

Suvi möödus nagu ikka kiirelt ja mihklipäev 29. septembril tähistas muuseumi üleminekut talvehooajale. Vanasti oli mihklipäev talurahva jaoks oluline päev, mil paljud sulased said oma teenitud palga ja vaid vähesed jäid ületalve. Nii on see ka meie muuseumis: suvehooaja perenaised saavad talveks koju, et kevadel taas tulla ja uus töökaup teha.

Ka paljud talud lähevad mihklipäevast talvepuhkusele. Niiskuse ja külma suhtes tundlikumad esemed korjatakse kokku ja tuuakse konservaatorite kätte. Nii jõuavad igal sügisel tekstiilikonservaatori töölauale sajad vanad tekstiilid: tekid, voodipesu, käterätid, aluspesu, pealisrõivad, laudlinad-linikud, lasterõivad jmt.

Esmatähtis on taludest saabunud esemete kuivpuhastamine, kuid enne seda peavad need tavalise ruumiõhuga harjuma ja veidi tahenema. Siis algab puhastustöö! Silmale pea nähtamatut tolmu ja rookatustelt või palkidelt tuulega esemetele pudenenud puru leidub igal pool. Kui tekstiilidel on ahjukütmise tahma jälgi või putukatest tekkinud plekikesi, tuleb neid ka pesta, et mustus ei kinnistuks. Selleks on vaja n-ö sõbralikku pesulahust, mille tegemiseks sobib hästi kodumaine villale ja siidile mõeldud šampoon, vahel on vaja appi võtta sapiseep. Tekstiile tuleb enamasti leotada ja õrnalt käsitsi pesta. Loputamise järel muljutakse vesi ettevaatlikult tekstiilidest välja pehmete rättide või spetsiaalse filterpaberi abil. Kuivatamine toimub vastavalt vajadusele kas tasapinnal või stangele riputatult. Osad esemed saavad kuivada ka riidepuudel, siin tuleb aga tunnetada esemete kangakiu tugevust. Igale esemele tuleb läheneda eraldi – milline kuivatamisviis sobib ühele, ei pruugi teisele sobida. Koikahjustusega villased esemed tuleb peale kuivpuhastamist õhukindlalt kilekottidesse pakendatult sügavkülmutada. Peale selle esineb ka muid muresid, näiteks augud: kas siis on pahandust teinud hiired või on habras vana ese nagis rippudes rebenenud. Parandustöödeks on konservaatoritel omad põhimõtted ja võtted. Muuseumis tehakse vahet, milliseid esemeid konserveeritakse või restaureeritakse pikaajaliseks kogudes säilitamiseks ja mida vanarahva töövõtteid kasutades ajastutruult korrastatakse, lapitakse ja nõelutakse just taludes eksponeerimise tarbeks. Omal ajal ei heidetud ju midagi niisama lihtsalt kõrvale, ikka parandati, kuni andis parandada!

Nii saavadki kõik sügisel taludest toodud tekstiilid ja esemed järgemööda üle vaadatud. Seejärel lähevad need hoidlariiulitele mõneks kuuks talvepuhkusele. Kevadel enne jüripäeva võtavad aga samad tekstiilesemed ja muud kraam jälle platsi sisse ekspositsioonis, igaüks oma tavapärasel kohal omas „kodus“.

Muuseumil on oma elurütm, mis kordub aastast aastasse. Muuseumi töötajatena toimetame just selle järgi, mida aastaring meile parajasti ette näeb. Tore on see, kui muuseumi talud mõjuvad ehedalt, tõeliste kodudena ning nendega seotud argitoimetused ja mured jäävad külastaja pilgu eest varjatuks.