5. detsembril tähistati rahvusvahelist vabatahtlike päeva. Ka Eesti Vabaõhumuuseumis käib abiks palju vabatahtlikke, kes aitavad meid nii igapäevaste toimetuste juures kui ka traditsioonilistel rahvakalendriüritustel. Vahel juhtub ka nõnda, et endistest vabatahtlikest saavad täieõiguslikud töötajad. Uurisime, millega tegelevad täna meie muuseumis kunagised vabatahtlikud Ülla Veerg, Tanel Veeremaa ja Sirje Vahtramäe.
Millega sa praegu vabaõhumuuseumis tegeled?
Ülla: Olen Eesti Vabaõhumuuseumis Kolhoosi korterelamu perenaine. Võtan meie nelja korteriga majas külalisi vastu ja neid on poole aastaga käinud juba umbes 25000. Tutvustan kolhoosiaega, soovitan, mida ja kuidas vaadata ning millele tähelepanu pöörata. Hoolitsen maja eest, et see ikka mugav ja korras oleks. Puid laduda, ahju kütta ja süüa teha tuleb vahel ikka ka.
Tanel: Hetkel juhin vabaõhumuuseumi, aga varem olen siin asutuses teinud ka muuseumipedagoogi ning haridusosakonna juhi tööd.
Sirje: Olen Vabaõhumuuseumi Kolhoosi korterelamu perenaine, peale selle ka traditsioonilise puukäsitöö eriala praktikant.
Kuidas leidsid tee vabaõhumuuseumisse? Milline oli esimene kokkupuude muuseumiga?
Ülla: Vabaõhumuuseumis on ikka aeg-ajalt uudistamas käidud. Kunagi ka rahvatantsuansambliga Kandali kontserte andmas. Mõned aastad tagasi, kui veel Estonias olin, tegime siin muusikali "Viiuldaja katusel" reklaamvõtteid. Juba ammu mõtisklesin, et kui kunagi peaksin töökohta vahetama, siis selles muuseumis võiksin töötada. Tõuke vabatahtlikuks tulla andis tuttav, kes ise seda tööd siin teeb. Nii andsingi end üles ja sain kohe hulga kutseid/pakkumisi erinevatele aladele.
Tanel: Esimene teadlik kokkupuude vabaõhumuuseumiga oli ülikooli õpingute ajal. Külastasime ühe loengu raames muuseumi ning saime selle külastuse ajal ka teada, et vabaõhumuuseumi üritustele oodatakse osalema vabatahtlikke.
Sirje: Esimest korda külastasin vabaõhumuuseumi 2006. aastal. Tunne oli kirjeldamatu - justkui oleksin ajamasinasse sattunud! Samas tundus kõik nii tuttav ja kodune, et võinuks silmagi pilgutamata tarre astuda ja talitama hakata.
Vabatahtliku tegevuseni jõudsin siiski alles kümme aastat hiljem, kui märkasin muuseumi veebilehel nupukest "Tule vabatahtlikuks!".
Pikemalt mõtlemata panin end kirja ja sealt alates olen muuseumi toimetamistes ikka kaasa löönud ning vaikselt unistanud, et ühel päeval olen seal päriselt ametis.
Kirjelda mõnda säravamat elamust vabatahtlikuna muuseumis.
Ülla: Täitsa ausalt võin öelda, et minu vabatahtliku hetked on kõik säravad olnud. Eks vabatahtliku eelis ongi see, et saad valida omale töö, mis kõige rohkem meeldib või mida kõige paremini oskad. Museaalide sisestamine infosüsteemi oli väga põnev - erinevatest allikatest tuli igasugust infot juurde uurida. Sain töötada just sellega, mis mulle meeldis - nõude ja kodutekstiilidega. Jõulukülas voltisin koos lastega linnukesi ehteks kuusepuule ja lihavõtete aegu tutvustasin Härjapea peretütrena 30. aastate ilunippe. Isegi ETV AK käis meie juures nõu küsimas. Paaril varahommikul aitasin turundusel ürituste plakateid territooriumile üles panna - need vaiksed hommikud päikese ja linnulauluga olid võrratud. Minu suureks armastuseks kujunes aga kolhoosimaja - abistasin töömehi liistude värvimisel, pesin aknaid, valmistasin keldripõrandat värvimiseks ette ja puhastasin esemeid. No ja sinna ma lõpuks päriselt maandusingi. Küsija suu pihta ju ei lööda.
Tanel: Eriline asi, mis mul vabatahtlikuks olemise ajast meeles on, on seotud muuseumi töötajatega. Muuseumi üritustel kehastusid töötajad erinevatesse ajaloolistesse rollidesse ja see oli hämmastav, kuidas nad tõeliselt nautisid Pulga talu õuel ühe taluperena tegutsemist – isegi siis, kui vahepeal ei juhtunud õuel olema ühtegi külastajat, ei tuldud alati oma talupere rollist välja.
Sirje: Säravaid elamusi on selle lühikese aja jooksul olnud mitmeid - esimene võitegu leivapäeval, esimene lambarasvast küünalde valmistamine Sepa talus, laste sünnipäevade läbiviimine Kuie koolimajas...
Erilise soojusega südames meenub aga üks suvenädal asendusperenaisena Peipsivene majas. Oli ütlemata hea ja kodune olla. Tundsin enda üle veidi uhkustki - sain oma kitsekesed ju ise lüpstud! :)
Helge on ka mälestus eelmise aasta jõuludest halastajaõena II maailmasõja aegses laatsaretis.
Miks peaks keegi tulema Eesti Vabaõhumuuseumisse vabatahtlikuks?
Ülla: Tulla tuleb siis, kui tunned, et soovid vaba ajaga midagi kasulikku peale hakata ja tahad inimestega suhelda. Vabaõhumuuseum pakub eriti palju erinevaid võimalusi. Siin saab teha erinevaid talutöid, osaleda teemapäevadel, näidelda, luua toidukunsti, aidata kaunist parki korras hoida - tunda end osakesena kultuurist ja loodusest. Tasub ka mainida, et vabaõhumuuseumil on hästi läbi mõeldud vabatahtlike programm, kust igaüks leiab midagi.
Tanel: Vabaõhumuuseumi keskkond on väga eriline ning muuseumi inimesed väga toetavad. Vabatahtlikku tööd on võimalik siin teha erinevates töölõikudes, mis annab võimaluse teha tõesti ainult seda, mis sinule vabatahtlikuna eriti hästi sobib, või vastupidi, proovida just erinevaid töid ning saada väga mitmekülgne kogemus.
Sirje: Vabaõhumuuseum on eriline paik. Minu arvates jõuavad siia need, kes tunnetavad oma juuri, kellele on oluline pärandkultuuri säilitamine ja edasikandmine. Aja lugu saab siin jutustada mitmel erineval viisil. Vastutasuks pakub muuseum uusi teadmisi, põnevaid kogemusi, rõõmsaid külastajaid ning toredat ja toetavat seltskonda, kelle hulgas tunned end esimesest hetkest omainimesena.
Millega sa praegu vabaõhumuuseumis tegeled?
Ülla: Olen Eesti Vabaõhumuuseumis Kolhoosi korterelamu perenaine. Võtan meie nelja korteriga majas külalisi vastu ja neid on poole aastaga käinud juba umbes 25000. Tutvustan kolhoosiaega, soovitan, mida ja kuidas vaadata ning millele tähelepanu pöörata. Hoolitsen maja eest, et see ikka mugav ja korras oleks. Puid laduda, ahju kütta ja süüa teha tuleb vahel ikka ka.
Tanel: Hetkel juhin vabaõhumuuseumi, aga varem olen siin asutuses teinud ka muuseumipedagoogi ning haridusosakonna juhi tööd.
Sirje: Olen Vabaõhumuuseumi Kolhoosi korterelamu perenaine, peale selle ka traditsioonilise puukäsitöö eriala praktikant.
Kuidas leidsid tee vabaõhumuuseumisse? Milline oli esimene kokkupuude muuseumiga?
Ülla: Vabaõhumuuseumis on ikka aeg-ajalt uudistamas käidud. Kunagi ka rahvatantsuansambliga Kandali kontserte andmas. Mõned aastad tagasi, kui veel Estonias olin, tegime siin muusikali "Viiuldaja katusel" reklaamvõtteid. Juba ammu mõtisklesin, et kui kunagi peaksin töökohta vahetama, siis selles muuseumis võiksin töötada. Tõuke vabatahtlikuks tulla andis tuttav, kes ise seda tööd siin teeb. Nii andsingi end üles ja sain kohe hulga kutseid/pakkumisi erinevatele aladele.
Tanel: Esimene teadlik kokkupuude vabaõhumuuseumiga oli ülikooli õpingute ajal. Külastasime ühe loengu raames muuseumi ning saime selle külastuse ajal ka teada, et vabaõhumuuseumi üritustele oodatakse osalema vabatahtlikke.
Sirje: Esimest korda külastasin vabaõhumuuseumi 2006. aastal. Tunne oli kirjeldamatu - justkui oleksin ajamasinasse sattunud! Samas tundus kõik nii tuttav ja kodune, et võinuks silmagi pilgutamata tarre astuda ja talitama hakata.
Vabatahtliku tegevuseni jõudsin siiski alles kümme aastat hiljem, kui märkasin muuseumi veebilehel nupukest "Tule vabatahtlikuks!".
Pikemalt mõtlemata panin end kirja ja sealt alates olen muuseumi toimetamistes ikka kaasa löönud ning vaikselt unistanud, et ühel päeval olen seal päriselt ametis.
Kirjelda mõnda säravamat elamust vabatahtlikuna muuseumis.
Ülla: Täitsa ausalt võin öelda, et minu vabatahtliku hetked on kõik säravad olnud. Eks vabatahtliku eelis ongi see, et saad valida omale töö, mis kõige rohkem meeldib või mida kõige paremini oskad. Museaalide sisestamine infosüsteemi oli väga põnev - erinevatest allikatest tuli igasugust infot juurde uurida. Sain töötada just sellega, mis mulle meeldis - nõude ja kodutekstiilidega. Jõulukülas voltisin koos lastega linnukesi ehteks kuusepuule ja lihavõtete aegu tutvustasin Härjapea peretütrena 30. aastate ilunippe. Isegi ETV AK käis meie juures nõu küsimas. Paaril varahommikul aitasin turundusel ürituste plakateid territooriumile üles panna - need vaiksed hommikud päikese ja linnulauluga olid võrratud. Minu suureks armastuseks kujunes aga kolhoosimaja - abistasin töömehi liistude värvimisel, pesin aknaid, valmistasin keldripõrandat värvimiseks ette ja puhastasin esemeid. No ja sinna ma lõpuks päriselt maandusingi. Küsija suu pihta ju ei lööda.
Tanel: Eriline asi, mis mul vabatahtlikuks olemise ajast meeles on, on seotud muuseumi töötajatega. Muuseumi üritustel kehastusid töötajad erinevatesse ajaloolistesse rollidesse ja see oli hämmastav, kuidas nad tõeliselt nautisid Pulga talu õuel ühe taluperena tegutsemist – isegi siis, kui vahepeal ei juhtunud õuel olema ühtegi külastajat, ei tuldud alati oma talupere rollist välja.
Sirje: Säravaid elamusi on selle lühikese aja jooksul olnud mitmeid - esimene võitegu leivapäeval, esimene lambarasvast küünalde valmistamine Sepa talus, laste sünnipäevade läbiviimine Kuie koolimajas...
Erilise soojusega südames meenub aga üks suvenädal asendusperenaisena Peipsivene majas. Oli ütlemata hea ja kodune olla. Tundsin enda üle veidi uhkustki - sain oma kitsekesed ju ise lüpstud! :)
Helge on ka mälestus eelmise aasta jõuludest halastajaõena II maailmasõja aegses laatsaretis.
Miks peaks keegi tulema Eesti Vabaõhumuuseumisse vabatahtlikuks?
Ülla: Tulla tuleb siis, kui tunned, et soovid vaba ajaga midagi kasulikku peale hakata ja tahad inimestega suhelda. Vabaõhumuuseum pakub eriti palju erinevaid võimalusi. Siin saab teha erinevaid talutöid, osaleda teemapäevadel, näidelda, luua toidukunsti, aidata kaunist parki korras hoida - tunda end osakesena kultuurist ja loodusest. Tasub ka mainida, et vabaõhumuuseumil on hästi läbi mõeldud vabatahtlike programm, kust igaüks leiab midagi.
Tanel: Vabaõhumuuseumi keskkond on väga eriline ning muuseumi inimesed väga toetavad. Vabatahtlikku tööd on võimalik siin teha erinevates töölõikudes, mis annab võimaluse teha tõesti ainult seda, mis sinule vabatahtlikuna eriti hästi sobib, või vastupidi, proovida just erinevaid töid ning saada väga mitmekülgne kogemus.
Sirje: Vabaõhumuuseum on eriline paik. Minu arvates jõuavad siia need, kes tunnetavad oma juuri, kellele on oluline pärandkultuuri säilitamine ja edasikandmine. Aja lugu saab siin jutustada mitmel erineval viisil. Vastutasuks pakub muuseum uusi teadmisi, põnevaid kogemusi, rõõmsaid külastajaid ning toredat ja toetavat seltskonda, kelle hulgas tunned end esimesest hetkest omainimesena.