Vastlapäev
Tähistame vastlapäeva pühapäeval, 7. veebruaril
Vastlapäev on liikuv püha ja selleks on noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid ning päev enne tuhkapäeva. Tänavu on vastlapäev 9. veebruaril.
Vastlapäev märgib ülestõusmispühade eelse seitsme nädala pikkuse paastu eelõhtut, mida tähistatakse tantsu ja tralli, rammusate roogade ja õues hullamisega.
Üks on kindel, vastlapäeva ei saa tähistada liugu laskmata. Vanarahvas uskus, et mida pikem on liug, seda pikemaks kasvab linataim. Mida pikem linataim, seda ilusamat kiudu sellest sai, seda peenemat lõnga oli kiust võimalik kedrata ja seda kvaliteetsemat kangast lõngast kooti. Nõnda sai pere endale selga paremad riided ja linamüügist jõukust koguda.
Kindlasti käib vastlapäevaga kaasas vurri vuristamine. Seajalakontidest valmistatud vurrid teevad ringiajamisel iseloomulikku undavat häält, mille kohta usuti, et see peletab eemale kurjad vaimud. Tänapäeval võib vastlavurri valmistada ka nööbist.
Vastlatoitudest on hästi teada hernesupp. Vanarahvas keetis aga vastlapäeva hommikuks ka tanguputru, mis oli meie esivanemate pidupäevasöök. Lõunaks valmistati seajalgu – jõuluks tünni pandud sealihavarudest olid vastlate ajaks tünnipõhja alles jäänud vaid seajalad ja saba. Pärast vastlapäeva loobutigi rammusast toidust. Ehkki erinevalt õigeusust luteriusk paastumist ei nõua, tähendas kevadtalvine aeg talurahvale siiski kesisemat toidulauda. Värsket piima ja muna sai taas alles lihavõtete ajal. Tänapäevaseid lemmikuid – õhulisi vahukoorega vastlakukleid, hakati küpsetama alles 1930. aastatel, enne seda oli vastlamaiuseks odrajahust karask.
Vastlapäev oli naiste püha, mil ketramine ja kudumine olid keelatud. Selle asemel pidid naised minema kõrtsi ja maitsma punast jooki, mis annab naisterahvale terveks aastaks klaari jume ja kena punapõsise väljanägemise. Usuti, et vastlapäeval juuste kammimine ja lõikamine tagab pikad ja tihedad kiharad. Ainult lõigatud juukseid ei tohi laiali jätta, sest see võib kaasa viia mälu!
Vanadest vastlakommetest ja -uskumustest on aja jooksul kujunenud toredad vastlamängud nagu kada ajamine ja “sigade põllule ajamine” – ikka selleks, et järgmisel aastal läheks hästi ning et mustus ja laiskus kimbutama ei tuleks.